Sunday, March 26
nii mõnus on end vahel lihtsalt emotsioonidel juhtida lasta. unustada ära kogu praktilisus ja ratsionaalsus, mida on vaja, et end kohustustest läbi suruda. võtsin fotoka kaasa ja asusin nõmme vahel pühapäeva nautima. aga kuna miski peab idülli ikka ära rikkuma, sai fotoka aku pärast 4 pilti muidugi tühjaks. kuid oli siiski päris palju, mida vaadata. teised ringilonkijad näiteks. mõni vilistas, mõni taltsutas oma väikest krantsi. mõni võib-olla laulis ka, aga seda ma kujutasin tõenäoliselt ette endale. kõigil nagu oma väike mullike ümber. olete täheldanud, et kui kevad saabub, siis ükskõik, mis selle ilmapoisiga muidu toimub, siis pühapäev on ikka see, kus päike särab? nii eredalt särab, et natuke pimestav on lund vaadata.
kujundasin oma toa ümber. mul on nüüd hästi palju ruumi ja mõnus nahkdiivan. tartust tagasi tulla oli jube hea. selline minu-oma-tuba ja toretore tunne.
otsisin välja jälle oma kevadekuulutajad: oasis, dagö ja jack johnson. loodan, et sellest kevadest tuleb midagi enamat kui lahkuminekud ja inimeste suremised. lennart-poiss sellega just muidugi head algust ei teinud. oh well.
Kui soovid on selged ja sihid on siirad,
vaadake ometi suurepärane värv.
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva,
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg.
kujundasin oma toa ümber. mul on nüüd hästi palju ruumi ja mõnus nahkdiivan. tartust tagasi tulla oli jube hea. selline minu-oma-tuba ja toretore tunne.
otsisin välja jälle oma kevadekuulutajad: oasis, dagö ja jack johnson. loodan, et sellest kevadest tuleb midagi enamat kui lahkuminekud ja inimeste suremised. lennart-poiss sellega just muidugi head algust ei teinud. oh well.
Kui soovid on selged ja sihid on siirad,
vaadake ometi suurepärane värv.
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva,
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg.
Monday, March 13
strung down your cheeks bitter melodies, turning your orbit around.. ma olen jälle haige. loodus käsib ilmselt nüüdseks juba üsna selgete vihjetega mul tagumik välja ajada ja trenni teha.
sügismasendus ja kevadväsimus, aga noh sellest rohkem ei räägi. michael jackson aitab alati hädast välja, vähemalt nii kaua, kui kedagi kodus pole ja ma enda käitumise pärast piinlikkust tundma ei pea.
viimased sündmused: reedese päeva elavamad minutid algasid NoKus rotti mängides ja klairi liisi viimaste intiimelu puudutavate sündmustega tutvudes. kusagil öö paiku leidsin end klubis 'võit', millega põgusamal tutvumisel küsiks küll, miks on vaja ehitada klubi oma elutuppa? aga kui ruumipuudust ignoreerida, oleks see ilmselt ideaalne paik tallinna noorsoo mitmekesisusega tutvumiseks. minu puhul piisas seekord vaid prodigy'st, et jalad liikuma saada. seejäärel saabus kauaoodatud õhtu tipphetk: 9cm-sed kontsad all, väike jalutuskäik aia tänavale klairi juurde. one of those times, kui sa siiralt loodad, et ühtegi tuttavat tee peal vastu ei tule. ainus, mis oleks puudunud, oli kair käsperi väljalülitatud telefon. nii õnneks ei läinud, sest noh, ta oleks praegu surnud muidu.
pool laupäeva möödus üksipäini kohvikus ennast harides. päevakava nägi ette kumu külastust. nii ma siis ootasin paaniliselt telefonikõnesid. lõpuks tuligi üks: hüsteerias kristiina. oli end oma toast välja lukustanud ja loomulikult kõik sidevahendid sinna sisse jätnud. läksin kohale. sealt tuli siis päeva nael - ukseesine on murtud ja terveid tööriistu ja saepuru täis, ukse sees auk. kujutage kogu selle jama kõrval seismas nüüd murest murtud kristiina makki. niiarmas. noh, tänu töömeestele saadi uks korda ja elu läks edasi.
pühapäev ei olnud sugugi nii vahva. ajasin vanalinnas sõpru taga, et ajalooõpikut saada. umbestäpselt just praegu peaksin kirjutama käty toommäele tarkusi eesti iseseisvumisest. well whacha gonna do, eks.
koolis ei ole mitte üksnes raske, vaid ka igav. viimased valikaine tunnid on läinud vana hea tagapingi-romantika stiilis - mina ja dorian gray. äkki on ikka juba oodata kevadet? kusagilt kaugelt, ilmselt vägavägaväga kaugelt..
sügismasendus ja kevadväsimus, aga noh sellest rohkem ei räägi. michael jackson aitab alati hädast välja, vähemalt nii kaua, kui kedagi kodus pole ja ma enda käitumise pärast piinlikkust tundma ei pea.
viimased sündmused: reedese päeva elavamad minutid algasid NoKus rotti mängides ja klairi liisi viimaste intiimelu puudutavate sündmustega tutvudes. kusagil öö paiku leidsin end klubis 'võit', millega põgusamal tutvumisel küsiks küll, miks on vaja ehitada klubi oma elutuppa? aga kui ruumipuudust ignoreerida, oleks see ilmselt ideaalne paik tallinna noorsoo mitmekesisusega tutvumiseks. minu puhul piisas seekord vaid prodigy'st, et jalad liikuma saada. seejäärel saabus kauaoodatud õhtu tipphetk: 9cm-sed kontsad all, väike jalutuskäik aia tänavale klairi juurde. one of those times, kui sa siiralt loodad, et ühtegi tuttavat tee peal vastu ei tule. ainus, mis oleks puudunud, oli kair käsperi väljalülitatud telefon. nii õnneks ei läinud, sest noh, ta oleks praegu surnud muidu.
pool laupäeva möödus üksipäini kohvikus ennast harides. päevakava nägi ette kumu külastust. nii ma siis ootasin paaniliselt telefonikõnesid. lõpuks tuligi üks: hüsteerias kristiina. oli end oma toast välja lukustanud ja loomulikult kõik sidevahendid sinna sisse jätnud. läksin kohale. sealt tuli siis päeva nael - ukseesine on murtud ja terveid tööriistu ja saepuru täis, ukse sees auk. kujutage kogu selle jama kõrval seismas nüüd murest murtud kristiina makki. niiarmas. noh, tänu töömeestele saadi uks korda ja elu läks edasi.
pühapäev ei olnud sugugi nii vahva. ajasin vanalinnas sõpru taga, et ajalooõpikut saada. umbestäpselt just praegu peaksin kirjutama käty toommäele tarkusi eesti iseseisvumisest. well whacha gonna do, eks.
koolis ei ole mitte üksnes raske, vaid ka igav. viimased valikaine tunnid on läinud vana hea tagapingi-romantika stiilis - mina ja dorian gray. äkki on ikka juba oodata kevadet? kusagilt kaugelt, ilmselt vägavägaväga kaugelt..
