Parklife

neli päeva koduspassimist ja ma ei kujutagi ette, mis tunne on jälle kooli minna. haige pole vist juba ammu, aga koolist on küll täiesti kõrini. mulle endale tundub, et olen tublimaks muutunud. vb on see ka sellepärast, et kodusolemise suur pluss seisneb selles, et ei ole just väga paljude jamadega võimalik hakkama saada. mõtlemisest olen ka hoidunud, kirjutanud selle asemel. 8 minutit vaatasin matat ka, polegi nii kohutav tegelikult. elu on kipa.
aga no laiskus on see eesti inimese suurim viga, eksole. playlistigi ei viitsi vahetada, jim morrison jaurab vist veerand tundi juba 'show me the way to the next whiskey bar'.
ilusatest inimestest on sõltuvus tekkinud. jube. aga no õnneks on see vist ainus pahe mis mul nüüdseks alles on jäänud. kui perversne see ka poleks, on neid ikka pagana tore vaadata.
õhtul on jälle oodata külalisi vanemast vanusekategooriast. selleks puhuks tulevad ilmselt 'road to perdition' ja mu soe tuba appi. ja nii need elud maha magataksegi.

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö,
imelik, et pole und, kui loidab koidutund.
imelik, et magada kui tahadki ei saa,
unetu nii üksi on, ei saa aidata.

niisiis jäin ma magama vist kusagil 5.30 täna. 5 tundi kätega vehkimist ja imelikke mõtteid. koer karjus all, igatseb vist äraolijat. siis hakkas kõht imelikke asju tegema ja süda läks pahaks, toidumürgitus vms. säästan teid edasisest.
6.30 helises kell. ma isegi ei kuulnud seda.
saab vähemalt potteri lõpuni lugeda ja ringi aeleda. keegi elab mu kõhus vist. tõnn või keegi. ei, ei ole rase, aga seal tegelikult ka elab miski. olen mures.

oeh. kaua nad jaksavad? nana (vanavanaema) sünnipäeva puhul on mälestamisõhtu. elutuba on mutikesi täis. omamoodi armas, aga dziisus eks. praeguseks on nad läbi arutanud oma tutvusringkonnas kõik, kes veel elus on, kõik, kes surnud on ja vaielnud nende üle, kelle kohta täpsemad andmed praegu puuduvad. tegin köögis tuunikalakonservi lahti. tuli tädi maie: 'noh, mis sa siin pusid? mis see on, tursamaks?' misasja nagu. lihtsalt suvaline konserv. samahästi oleks võinud olla 'mismis, homaari tagajalad, jah, on eks?' mismõttesnagu. praegu on jälle tavaline teema: küll meil on ikka vedanud, et eesti vabaks saime. ma söön oma pea ära kui 50 aasta pärast sama laua taga istun ja sama asja räägin.

aastavahetus oli kipa. terve vaheaeg oli, jah. ses suhtes, et vahepeal sai puhata ka lausa, juhhei. mingit tahtmist pole kooli minna, eriti kui meid, normaalseid inimesi on klassi jäänud..ee..2? tõsiselt, kas see oleks väga paha, kui ma ainult ühe neist ülejäänuist ära kägistaks?

paar sünnipäeva oli ka. janno näiteks, angelis. sai vähemalat veenduda, et kui sõbrad linnar ja marko ikka kohal ei ole, ei saa peost ka juttu teha. või evert. sõitsime bussiga pelgulinna. päris selline...huvitav oli jälgida, kuidas bussirahvas muutub kui esimesed pelgulinna/kopli tuled paistma hakkavad. meist vasakulpool jutlesid paar toredat noormeest: 'kui koju jõuan, löön endal kohvitassi näkku kohe, ei ole siin midagi, kurat' teine: 'ära mölise, ma tean, et sa selle tee ära jõid, öh'. ma ei ole ju ometi liiga kriitiline. (maie kõrvaltoast: 'mul hakkasid jõulud juba oktoobris, muud ei näind kui verivorst ja piparkook. kui pärisjõul kätte jõudis, oli juba paha' noh, mis sa ikka teed, raske elu).

olx, peseb üks nõu.