Parklife

kui ma vaid saaksin terve oma elu voodis vedeleda ja modest mouse'i kuulata. nii hea on. või noh, see krissu variant oleks ka päris pandav tegelt, et kui inimesed ära surevad, siis nad lihtsalt pannakse teki alla voodisse ja siis tsillid seal lõpmatuseni ja naudid oma raske tööga ära teenitud puhkust.
mina enam ei jaksa. tunnen, et asjad on täpselt nii nagu olema peavadki, aga ikka ei suuda ära oodata, kui saan kord jälle pärast seda aastat rahulikult ja stressivabalt hingata. samas seda aega vist ei tulegi enam. ja saarlaste aktsendiga: maa ju nüüd juba suur inemene.