Parklife

järjekordne uinamuina päev. aga mõnus. istusime eile elleniga kohvikus ja mõtlesime elu üle järele. ei, see polnud õnneks sugugi selline tavaline 'homme hakkame trenni tegema ja porkse närima' vestlus. vastupidi, sügis ja see-sõna-mida-ei-tohi-veel-kaks-päeva-nimetada ei tundu enam nii väga hirmsad. lihtsalt selline 'let's just get it over with' tunne on. mida kiiremini, seda parem.
bussisõit oli veider. astusin sisse ja pidin rabanduse saama. mingi tüüp istus tagumises reas ja oli nii võimatult sarnane adam brody'le, et mul jooksid külmavärinad üle selja. lähemal vaatlusel (jõllitasin ilmselgelt mitu-mitu sekundit) ta siiski ei olnud tema. istusin siis maha ja hakkasin mõtlema, et kui ta tõesti oleks olnud tema, mis ma siis teinud oleksin. esimene variant ilmselt umbes nagu 'do you mind if i sit here?' ja järgneks ilmselt minupoolne monoloog sellest, kuidas me üksteise jaoks loodud oleme, imeilus abielu ja palju väikseid adam'eid. ööh. tutvustan teile siis veidi tõnäolisemat versiooni: astun bussi, näen teda, kriiskan üle terve bussi, minestan, lendan kuhugi oma pea lõhki ja põhjustan adam'ile eluaegse mentaalse trauma. ühistransport on ikka hirmus. aga huvitav, indeed, väga huvitav.
peab rohkem O.C. osi tõmbama. kiiresti.