Parklife

nii mõnus on end vahel lihtsalt emotsioonidel juhtida lasta. unustada ära kogu praktilisus ja ratsionaalsus, mida on vaja, et end kohustustest läbi suruda. võtsin fotoka kaasa ja asusin nõmme vahel pühapäeva nautima. aga kuna miski peab idülli ikka ära rikkuma, sai fotoka aku pärast 4 pilti muidugi tühjaks. kuid oli siiski päris palju, mida vaadata. teised ringilonkijad näiteks. mõni vilistas, mõni taltsutas oma väikest krantsi. mõni võib-olla laulis ka, aga seda ma kujutasin tõenäoliselt ette endale. kõigil nagu oma väike mullike ümber. olete täheldanud, et kui kevad saabub, siis ükskõik, mis selle ilmapoisiga muidu toimub, siis pühapäev on ikka see, kus päike särab? nii eredalt särab, et natuke pimestav on lund vaadata.
kujundasin oma toa ümber. mul on nüüd hästi palju ruumi ja mõnus nahkdiivan. tartust tagasi tulla oli jube hea. selline minu-oma-tuba ja toretore tunne.
otsisin välja jälle oma kevadekuulutajad: oasis, dagö ja jack johnson. loodan, et sellest kevadest tuleb midagi enamat kui lahkuminekud ja inimeste suremised. lennart-poiss sellega just muidugi head algust ei teinud. oh well.

Kui soovid on selged ja sihid on siirad,
vaadake ometi suurepärane värv.
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva,
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg.