Parklife

esimest korda saan aru, et mul on tõsine kofeiinisõltuvus. varem ikka jõin, noh maitseb ju hästi ja virgutab ka. eile ja üleeile pärnus olles ei suutnud ma aga enam pärast keskööd päris inimesemoodi käituda. und aga jätkus ikka nii mis kole.
4 päeva pidi siis berit mind taluma taaskord. viimati nägin pärnut umbes pool aastat tagasi. milline drastiline muutus. isegi rüütli tänav oli surnud, rääkimata siis kõikvõimalikest pisematest ninnunännu kohakestest, mille tõttu mulle pärnu ikka meeldinud on. see oli veidi nukker. aga berit ise loomulikult korvas selle kõik ja kokkuvõttes oli väga kihvt. vaatasime mingit järjekordset audrey tautou filmi ja kadestasime loomulikult silmad peast välja. öö otsa diibitsemisest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest nagu ma mainisin, ma lihtslat KUKKUSIN ÄRA. aga muidu sai ikkagi meeste klatchimise kuunorm täis tehtud ja tõenäoliselt õllejoomise oma ka, nii et paar päeva eraklikkust nüüd vist halba ei teeks.

linnateatri 40. sünkar oli ka vahepeal. kuigi olime kriibsiga 'tööle määratud', seda eriti kohusetundlikult siiski ei võtnud. garderoobitibisid oli õnneks nii palju, et saime üsna lõdva graafiku koostada ja peovõlusid nautima minna. kella 11ni oli asi veel kontrolli all. alates sellest hakkasid pidulised siis end kodupoole sättima. mul on hea meel, et me isegi veidi tipsutanud olime, ma ei oleks ilmselt suutnud viisakalt käituda. seltskond oli niivõrd kirju lihtsalt. kes poputasid ja tundsid meie vaestele jalgadele kaasa, kes torisesid ja koperdasid. üks vahva tädi käis kolm korda ja tahtis oma 'kalosse' ümber vahetada. signe kivi küsis lahkudes, et ega ta meie pealesunnitud kalendri asemel ehk üht tooli tohi haarata. need olevat nii ilusad, rohelisest sametist. kalju jälle riidles täiesti lõplikult väsinud kristiinaga, et ta torti süües küünarnukke laua peal hoidis. lõpuks saime neist ka kuidagiviisi lahti. kangemad pidulised olid veel hommikul 9 ajalgi all musketärides tantsinud ja laulnud, viimast kardetavasti mitte just liiga ilusti.

tallinnas on veel talv ja kõik on tõbised, mis ei ole üldse tore. tuba tervitas mind rõõmsa külmaiiliga jälle, juhhei. ma pole ilmselt liiga originaalne kui röögatan üle maja 'tahan suve!' aga öhh, tulgu siis juba ükskord.