Parklife

oeh. kaua nad jaksavad? nana (vanavanaema) sünnipäeva puhul on mälestamisõhtu. elutuba on mutikesi täis. omamoodi armas, aga dziisus eks. praeguseks on nad läbi arutanud oma tutvusringkonnas kõik, kes veel elus on, kõik, kes surnud on ja vaielnud nende üle, kelle kohta täpsemad andmed praegu puuduvad. tegin köögis tuunikalakonservi lahti. tuli tädi maie: 'noh, mis sa siin pusid? mis see on, tursamaks?' misasja nagu. lihtsalt suvaline konserv. samahästi oleks võinud olla 'mismis, homaari tagajalad, jah, on eks?' mismõttesnagu. praegu on jälle tavaline teema: küll meil on ikka vedanud, et eesti vabaks saime. ma söön oma pea ära kui 50 aasta pärast sama laua taga istun ja sama asja räägin.

aastavahetus oli kipa. terve vaheaeg oli, jah. ses suhtes, et vahepeal sai puhata ka lausa, juhhei. mingit tahtmist pole kooli minna, eriti kui meid, normaalseid inimesi on klassi jäänud..ee..2? tõsiselt, kas see oleks väga paha, kui ma ainult ühe neist ülejäänuist ära kägistaks?

paar sünnipäeva oli ka. janno näiteks, angelis. sai vähemalat veenduda, et kui sõbrad linnar ja marko ikka kohal ei ole, ei saa peost ka juttu teha. või evert. sõitsime bussiga pelgulinna. päris selline...huvitav oli jälgida, kuidas bussirahvas muutub kui esimesed pelgulinna/kopli tuled paistma hakkavad. meist vasakulpool jutlesid paar toredat noormeest: 'kui koju jõuan, löön endal kohvitassi näkku kohe, ei ole siin midagi, kurat' teine: 'ära mölise, ma tean, et sa selle tee ära jõid, öh'. ma ei ole ju ometi liiga kriitiline. (maie kõrvaltoast: 'mul hakkasid jõulud juba oktoobris, muud ei näind kui verivorst ja piparkook. kui pärisjõul kätte jõudis, oli juba paha' noh, mis sa ikka teed, raske elu).

olx, peseb üks nõu.