Parklife

neli päeva koduspassimist ja ma ei kujutagi ette, mis tunne on jälle kooli minna. haige pole vist juba ammu, aga koolist on küll täiesti kõrini. mulle endale tundub, et olen tublimaks muutunud. vb on see ka sellepärast, et kodusolemise suur pluss seisneb selles, et ei ole just väga paljude jamadega võimalik hakkama saada. mõtlemisest olen ka hoidunud, kirjutanud selle asemel. 8 minutit vaatasin matat ka, polegi nii kohutav tegelikult. elu on kipa.
aga no laiskus on see eesti inimese suurim viga, eksole. playlistigi ei viitsi vahetada, jim morrison jaurab vist veerand tundi juba 'show me the way to the next whiskey bar'.
ilusatest inimestest on sõltuvus tekkinud. jube. aga no õnneks on see vist ainus pahe mis mul nüüdseks alles on jäänud. kui perversne see ka poleks, on neid ikka pagana tore vaadata.
õhtul on jälle oodata külalisi vanemast vanusekategooriast. selleks puhuks tulevad ilmselt 'road to perdition' ja mu soe tuba appi. ja nii need elud maha magataksegi.