Parklife

kuidas ma saan nimodi, et esileht kuvaks ainult käesoleva kuu postitusi? ma saan aru, et selleks ei pea just raketiteadlane olema, a ma ei leia kuskilt vastavat nuppu. loll sait.
54 minutit veel vaheaega ja suve.
mis veel?
aa, tundsin end täna natuke rumalana. käisime normani ja tema kahe meessoost sõpsiga muusikamaja kohvikus. mõnitati seal nii ühte kui teist. mina isiklikult ei saanud isegi küünla süütamisega hakkama. ähvardas, raibe, mu näppe vist 3-4 korda ära kõrvetada. aga muidu olid nad toredad. norman ei näinud ka fag välja ;)
eile oli hästi kasulik päev. sain teada, hell hunt praeb sigahäid seeni.

ma olen viimased ööd pidanud võõrustama kõikvõimalikke loomade farmi tegelasi/näitlejaid (unenägudes, kui mõistate). vahel eksivad sinna ka vaimsete häiretega ja tasakaalutud noormehed. ja siis ma sõidan enda arust autoga. pidevalt. aga iga kord on ikka sama jama, ei tea miuke pedaal millist ülesannet täitma peaks. natuke õudne. vajutan seal vaheldumisi sidurit ja gaasi ning jõnksun niimoodi edasi, teate küll, filmides on. käikukangi pole olemaski (kas see näitab, et ma alateadvuses lihtsustan enda ümber olevat maailma?). tahaks vahel vanu häid totrusi ka näha, kus su kodu äkki klubiks muutub või hommikul kooli minnes avastad, et ai, täna jäid riided maha.
ma siin tundsin end halvasti veidi, et kõik viimase paari kuu sissekanded (3-4, palju neid nüüd on) on jube torisevad ja pahurad olnud. ja siis avastasin, et ma lihtsalt ei blogi kunagi, kui mul hea tuju on. aga täna on. ilus tore pühapäev. veidi tuuline, a kesse käsibki mul nina õue pista. kui käsiks, siis ei pistaks igatahes. mamma-papa lähevad kuhugi lohusallu, paadipoiss magab veel. ühesõnaga võin ma nüüd veidi aega siin laamendada. oh joy.
a mis mu eilse päeva eriti toredaks tegi, oli veel viimasena laekunud sünnipäevakink. mari ja marise poolt. meisterdasid mulle sellise, erm...vhs-kasseti. hüppasid seal mööda vanalinna, filmisid kordamööda, tegid lollusi, väänasid nägusid, soovisid umbes 120 korda õnne, no igatahes kõike tavapärast mari-maris'likku. ma olin igatahes väga meelitatud ja päeva lõpuni rõõmsas tujus.
kiku juures käisin ka. mari (orav seekord) ja kiku olid teinud kartulisalatit (ilma soolata, sest seda polnud) ja muud head. istusime oma kahe veskari ja jutuvadinaga. vahepeal käisime linnas ka. seal sai vb et ülemääragi paanikat halva ilma, taksode, võtmete ja alaealisuse süü läbi. lõpuks olime ikkagi turvaliselt tagasi linnartite korteris ja öösel juhtus jälle see, mis enam eriti ei üllata (vaata esimese lõigu algust).
ahjaa, koolis käisin ka eile. ostsin lipsu ja kaks öösärki (kellegi vaatenurgast olid nad vist kunagi koolipluusid).
tahaks õudsalt midagi...mai tea mida. rämpstoitu vist. imelik tunne on üldse. a see võib olla tingitud ka mõtetest, mis kalduvad häirivalt tihti peatselt algava kooli peale või siis meie koduarvuti loodetavasti siiski hetkelisest langusperioodist, mis toob endaga kaasa mõningate programmide puudumise ja muusikalise võimetuse. tahan oma playlisti, tahan tahan tahan. näed nüüd, jälle ma vingun. hullumeelne :)

jälle kord võib enesele pai teha. 4 päeva ilma internetita ja endiselt elus ning terve.

suvi saab läbi varsti. vb on see isegi tore. selles suhtes, et ma olen tüdind korrutamast, et ma ei kavatse 11. klassi sama ludrilt lasta nagu ma seda 10. tegin. kas üks aasta võib nii palju edasist elu mõjutada? kas mul jääbki nüüd üle vaid oma seitse asja kokku pakkida ja ameerikasse kolida, et seal baaris töötada ja päevad õnnelikult farmis elades lõpuni saata? hallooo. kuidas saab lihtsalt usk kellegi võimetesse täielikult ühe aastaga kaduda? tunnen ennast nagu mingi väike sinine jänes, kes siblib kogu aeg ringi, saamata aru, kuhu ja kuidas ta jooksma peaks. oleks siis tavaline jänes, et kedagi ei kotiks eksole, aga ei, peab sinine olema. häirib silma.
ehk siis kokkuvõtlikult: keskkooli peab üle elama, jah tean. mõned tunnid nädalas millelegi muule pühendada on liiga palju. MIIKS? mai taha olla mingi mässajast värdjas, kes ei viitsi õppida ja räägib kõigile, et tema prioriteedid on teised ja sp peab temasse, kui teistsugusesse inimesse suhtuma mõistvamalt. samas ei taha ma olla 12. klassi lõpus ilusa tunnistusega peata kana, kes läheb lävendi põhjal slaavi kultuuri õppima, sest mitte midagi paremat parasjagu pähe ei karanud.
ah kurat. kaua ma heietan.
a muidu jäin suvega vägagi rahule. või noh, igatahes rohkem kui eelmisega, nüüd sai vähemalt veidi PUHATA ka. füüsiliselt olen kooliks igatahes valmis. puhaste vihikute virna toanurgas jõllitades, läheb tuju jälle halvaks. miks ei ole minuga nii, et mingi hetk lihtsalt tuleb see õnnis tunne, et tõesti tahaks õppida ja räme teadmistejanu ei lase hetkegi koolile kui mingile negatiivset energiat väljastavale asjandusele mõelda? äkki see hetk veel tuleb...tähendab kindlasti tuleb..peab tulema.
mul on veel kaks korda võimalus 'loomade farmi' näha. KAKS korda veel kuulda 'kristallsuhkrumäge' ja näha lauri lagle laval edasi-tagasi jooksmas ja 'mehed, siin ei hallutsineeri...tavai, kotid kokku ja minema!' karjumas.
sitt ilm on ka.

- kuhu me siis liigume?
- kust mina tean...see on universumi saladus.
- a mis see universumi saladus on?
- a see on see objektiivne reaalsus ju.

varsti on see ja kogu ülejäänu, mis mahub kahe tunni 'loomade farmi' sisse ära, peas. kristiina ja mina nimelt saime äärmiselt fa-fa töö linnateatris tekkide ja istmiku pehmendajate jagajatena. eile näiteks olime tunnistajateks etendusele eelnevatele hääleharjutustele (mis kajasid muide üle terve lavaaugu), täna aga nägime kl 23.30 totaalses transis olevat lumepalli, kes harjutas pärast etendust oma alalis- ja vahelduvvoolu monoloogi. omad lemmikud on ka juba. nimed piirduvad veel kahjuks muidugi molli, lumepalli ja ülbe mehega künka otsas. aga aega veel on.
sünnipäevad on toredad tegelt. kui sa parasjagu satud unustama selle, et inimeste heatahtlikkus ja pidev tähelepanu sinu suhtes on vaid ühe päeva pingutus, on täitsa kihvt tunne. ja kõik need lilled ja asjad ja kallistused jm. eemh. miks vaid kord aastas?
umbes nädal aega tagasi oli vallo sünnipäev ka. mõelda vaid, milline õnn olla iga aasta tervelt 5 päeva minust 10 aastat vanem. aga jah, see oli vahva, ei see on halb sõna. ma ei leiagi head sõna tegelt, midagi väga positiivset igatahes. see, et mu diktsioon järgmisel hommikul kell 10 üles tõustes (mitte vabatahtlikult muidugi) ikka veel päris korralik polnud, ütleb nii mõndagi. aga see polnud minu süü (yes, maybe one day i'll actually believe it too).
ja siis oli esmaspäeval minu värk klairi juures, millele järgnes vihmane purjetamine ja martsipanijäätis järgmine päev. sellest palju jutustama ilmselt ei pea, niigi palju juba vadistatud.
ma ei jaksa enam tallinnas olla.
ma ei taha ühtegi ebameeldivat kohustust.
ma ei viitsi oma tuba koristada.
tahan istuda oma suures lossis, vaadata rõdult päikeseloojangut ja viibutada (vibutada?) oma võlukepikesega. (kristiina istuks tõenäoliselt kõrvalrõdul ja tegeleks ka eelnimetatud asjadega).
ja head fjittt'i, kes lähevad.