Parklife

vabandust, ma pean teid siiski veel korraks itaaliaga tüütama. eile, kui lennujaamast tagasi linna sõitsin (ÜRITASIN minna marisele vastu), tulid igasugused totakad mõtted pähe. umbes samasugune tunne oli, kui ühel õhtul itaalias. oled veits purjus, noo natuke rohkem kui peaks. EYPcaffe käib, aga pole tuju socialize'ida. no mis sa teed? lähed tsillid ringi. sel hetkel on sul suva ka sellest, et sa ei tea ühtegi kohta selles kuradi ilusas, aga räigelt suures bari kesklinas, sa ei tunne kedagi ja su buss hotelli väljub umbes tunni aja pärast. niisiis, lähed tsillid ringi. vaatad siis igaks juhuks korraks lähima väljaku nurga pealt nime. piazza de ferraresa, jääb hästi meelde, vahva. kõnnid, kõnnid, kõnnid. umbes 20 min. kiidad ennast veits, et oled suutnud jätta meelde kõik pöörded ja ära tuntavad nurgakohvikud. laulad, "oasis - listen up", keegi ei vaata veidralt, itaalia ju! wc'sse tahaks. noh, mingi suvaline putka kusagil kõrvaltänaval. vahet pole, lähen sisse. ülikonnad ja õhtukleidid, mida kuradit nagu? mis toimub? mida ma teen siin? mingi sõbralik, aga ülipurjus italiano juhatab wc'sse (ei, ise kaasa ei tule). noh, paari minuti pärast oled tagasi tänaval. fakk, neli varianti kuhu minna, kõik on identsed. ropendad veits eesti keeles, vaatad kella. 20 minutit aega. katsetad 4 inimese peal inglise keelt, 5. võtab vedu (st. saab aru, kui sa 10 sekundiga veerid selle platsi nime). noh, sõnagi lausumata kõnnib su ees ja vehib kätega. väike paanika, pole hullu. ja opsti, õige koht, buss jäi poolteist tundi hiljaks.