Parklife

jõul jõul jõul, ideaalne ilm on ja muidu tore ka. terve maja on kuivatatud puuvilju täis, suhkrustatud ja ilma. õues on hämar, potter on poole peal. nii hea on lihtsalt. reedel oli veel tunne, et tulevad kõige hirmsamad jõulud üldse. vabandand traagika pärast, nüüd on mul kiisunägu peas ja kõik on pöörfi.
nüüd tuleb natuke diipi. miks vanadel inimestel ikka üllatust ja rõõmu täis nägu on, kui tulevad jälle jõulud, talv, esimene lumi, mardipäev? nad on seda elus 60 korda näinud, kõige ehedam rutiin, mis üldse olla saab. ikka on nad sama elevil kui kutsikas esimest korda lund nähes. kohutavalt tore, muidugi, mai tea aint kuidas see võimalik on.
ma olen jõuludega totaalselt beibestunud ja see teeb muret. ma tunnen kuidas mannavaht mu mõistuse röövib, ratsionaalsest mõtlemisest rääkimata. kui ma lõpetan armastusfilmide vaatamise ja jõulud läbi saavad, on ehk kõik normaalne jälle.

she said i'm miss muffet i'm very afraid,
but something inside me is making me stay.
i know deep down that if i run away,
i'll just meet more spiders and still feel the same.

suudab keegi millegi armsamaga konkureerida?

lollakas 2.-faasi-purjus-tuju on, tahaks kõiki kallistada ja värk. millal need jõulud läbi saavad?
aastavahetusega on ka pekkis. no ilmselt kõiki, keda tahaks, korraga ühe katuse alla kokku ajada, on palju tahetud, aga jah. praegu läks igatahes halvasti. no vähemalt tulevad iirlased 2 päeva pärast. finn ja shane. legendaarsed finn ja shane.

okei, ma jooksen oma kiisunäoga veits edasi nüüd ja lõpetan halisemise. potter on imeline, muide. eesti keeles on ikka täiesti teine asi. sry, rowling.

vabandust, ma pean teid siiski veel korraks itaaliaga tüütama. eile, kui lennujaamast tagasi linna sõitsin (ÜRITASIN minna marisele vastu), tulid igasugused totakad mõtted pähe. umbes samasugune tunne oli, kui ühel õhtul itaalias. oled veits purjus, noo natuke rohkem kui peaks. EYPcaffe käib, aga pole tuju socialize'ida. no mis sa teed? lähed tsillid ringi. sel hetkel on sul suva ka sellest, et sa ei tea ühtegi kohta selles kuradi ilusas, aga räigelt suures bari kesklinas, sa ei tunne kedagi ja su buss hotelli väljub umbes tunni aja pärast. niisiis, lähed tsillid ringi. vaatad siis igaks juhuks korraks lähima väljaku nurga pealt nime. piazza de ferraresa, jääb hästi meelde, vahva. kõnnid, kõnnid, kõnnid. umbes 20 min. kiidad ennast veits, et oled suutnud jätta meelde kõik pöörded ja ära tuntavad nurgakohvikud. laulad, "oasis - listen up", keegi ei vaata veidralt, itaalia ju! wc'sse tahaks. noh, mingi suvaline putka kusagil kõrvaltänaval. vahet pole, lähen sisse. ülikonnad ja õhtukleidid, mida kuradit nagu? mis toimub? mida ma teen siin? mingi sõbralik, aga ülipurjus italiano juhatab wc'sse (ei, ise kaasa ei tule). noh, paari minuti pärast oled tagasi tänaval. fakk, neli varianti kuhu minna, kõik on identsed. ropendad veits eesti keeles, vaatad kella. 20 minutit aega. katsetad 4 inimese peal inglise keelt, 5. võtab vedu (st. saab aru, kui sa 10 sekundiga veerid selle platsi nime). noh, sõnagi lausumata kõnnib su ees ja vehib kätega. väike paanika, pole hullu. ja opsti, õige koht, buss jäi poolteist tundi hiljaks.

noo..paneme nüüd hääled valmis. kellele lendab auhind selle aasta kõige maitsetumate jõulukaunistuste eest? pakun välja nt. jannseni 'kaubamaja' siis..rippuvad kuuseoksad mingite lollakate pallidega. või siis jaani naabri vahva räämas maja (see on ka kaunistus, jah), mille ülemise akna alust ehib väike värviline traat, mis siis täiesti rütmitult vilgub ühest otsast teise. meie aias olev kuusk on ka ikka uhkuseks. varem olid kaks traati kahe puu otsa riputatud. nüüd on mõlemad ühe peal ja vilguvad erinevatel aegadel. take your pick.

miks see on siis nii, et üks päev on lihtsalt maailma kõige ilusam lumesadu (jalad, käed on jääs, a no ohvreid peab ikka tooma) ja siis käid korra tartus, tuled tagasi, kõik kohad on mingit läga täis ja lund ei leia enam oma voodist ka.
UUS ARVUTI. milline õnnistus, kao ravile.
tartus oli martini sünnipäev. kui sa muidu ennast sellistel puhkudel liiga hästi ei tunne(võõrad inimesed, võõras koht), siis nüüd oli vähemalt võimalik taasnäha kalleid inimesi ja juua. naljakas oli igatahes. imelikke inimesi oli palju, suures enamuses võõrad (varem teadsin 3'e, ehe). martin oli Staar suure tähega ja tore nagu alati. tartust on alati kahju ära tulla. iga kord on sama mõte, 2 aastat veel. viimasel ajal on see veits vähenenud tegelikult. ses suhtes, et keskkoolis on ka ju omad head, mitte küll palju, aga noh, nagunii nutan 70 aasta pärast seda kõike taga. isegi kõige halvemat, tüütavamat, raskemat. ohjah, ei tegelt ei olnud täna tallinna sõita üldse kurb. nõmmele jõuda oli ka tore. mitte koju minna ka.
surmanädal on tulemas, mai tea, kuidas seda üle elada. homseks siis väike kirjandipoiss ja shakespeare'i töö. kihvt. motivatsiooni on õnneks küllaga ja erinevalt eelmise perioodi lõpust, on tuju ka parem. üldse on kõik kuidagi normulks. ei taha veel hõisata, et talvemasendust pole, küll ta ka tuleb, kõik tuleb, millalgi. aga mitte veel. misasja ma ajan.

pekki küll, ma ei saa normaalselt kirjutada. kui ma suvel virisesin, et mu arvuti on muusikaliselt võimetu, siis nüüd on ta täiesti surnud ja asendus saabub heal juhul ka mingi kahe nädala pärast. nii ma siis olen kooli arvutis, hunnik 6. klassi troppe seljas chillimas.
pole ammu blogind, keegi ei loe ka vist enne aastat. a mis seal ikka jah.
itaalia oli masendav. kas võib mõnikord asi olla nii positiivne, et ta mingil hetkel lendab üle ääre ja omandab juba liigset negatiivsust? ma ei taha ümber jutustada midagi. sessioon andis tohutult, noh, võttis ka muidugi, energiakulu oli siiski massiivne, aga ma ei usu, et suudaks kusagil kunagi midagi sellist uuesti kogeda. kui siis ehk riias, suvel, samal üritusel. see on siis viimane kord, kui ma minna saan. sest ma sakkisin sajaga tegelikult oma ülesannet täites. aga mul oli tore. hämmastav, kui palju detaile sealt sisse jääb, ma ei tea kui kauaks. kaks nädalat on möödas ja ma mäletan vesiselgelt, kuidas me tagasi tulles bari lennujaamas turvaväravatest läbi minnes prantsuse delegatsiooni thomas'e ja jean-baptsite'iga kreeka rahvustantsu tantsisime, või kuidas ma pisarate voolades üritasin viimast korda läti delegatsiooni kallistada ja nad mulle kooris hästi aeglaselt 'good-bye, heidi' ütlesid (sest eestlased on lätlaste arvates teatavasti veidi pikaldased). nagu ellen (ellen.kaheksa.com) juba kirjeldas, oli toit kohutav. ainsad, kes julgesid välja öelda, et me tõesti olime sunnitud koera peeniseid sööma, olid eestlased. eesti huumori igatsus oli üüratu. (6. klassi jobud üritavad kõik üksteisele võimalikult kõrge häälega 'mine persse' öelda). asjad, mis kõige rohkem närvidele käisid, tekitavad ka vist kõige rohkem igatsust. näiteks see, kuidas orgad üritasid inimesi bussi, lauda, majja, hotelli või kuhu iganes ajada, karjudes alati räigelt kileda häälega 'GUUUUUYYYSS'. uh, mai tea, ei viitsi jälle nukraks minna.
aga eestis on ka tore. tavaline elu on tegelt vahva, see pole lihtsalt see sama. mai ole drama-queen ja ei paisuta asju üle, lihtsalt siuke tunne on ja kõik.
tööd on enamus järgi tehtud, rutiin paigas. see on hea. on, eks?
aga nüüd ma torman koju, 'metsiku ingli' viimane osa.