Parklife

hahhaa, vapustav. käisin siis jalutamas ka ära eksole. erik (koer) tormas ringi nagu meeleheitel varblane ikka, mina lalisesin niisama. siis tuli mingi vend oma pisikese trullaga, kes tegelikult polnud niiväga trulla, väga väeti oli teine, kikkis kõrvadega, hall, kõhn ja veelkord, vääga pisike. tüüp siis seletas seal midagi sellest, et erik on nii kena ja bla bla. küsisin viisakusest, mis koera (kui nii võib öelda) nimi on. 'TIBI' oli koera nimi. vast kõige tabavam üldse, mida kuulnud-näinud olen. 3kuune oli, kargles eriku ümber üles-alla ringi. vanapoiss (minu vanaisa hirmus viis, kuidas erikut kutsuda) tundus üsna segaduses olevat. püüdsin leida viisakat moodust, kuidas sealt minema saada. ütlesin siis lõpuks tähtsa häälega 'erik, koju' ja hakkasin astuma. a no kus sa siis ikka nii kergelt läbi saad. 'tibi' jooksis rõõmsalt järele muidugi. tüübil oli tükk tegemist, et teda teisele poole saada. lõpuks saan siis aru, mis otstarve koerarihmadel on.