Tuesday, September 20
jesver, hommikuti liiga vara tõusta on nii vahva. terve päev ees veel ja iga lonksuga kohvitassist muutub meel ikka eerksamaks ja eerksamaks.
täna kirjutame kirjandit. 'mäeküla piimamehest'. ma loodan, et see ei tule midagi stiilis 'analüüsi mõnda teosest kajastunud psühholoogilist probleemi'. röhh-röhh ütleks selle peale. samas oleks see üsna lihtne. aga siiski pisut igav. (you do see the morning-effect appearing from these lines, now don't you, darlings)
ja täitsa hirmus, vahetult pärast piimamehe lugemist tekib tahtmine sama keelepruuki jätkata. 'onu reemuse juttudega' on muidugi asi mitu korda katastroofilisem. väiksena kuuldud vinüülid kulutasid tõnu aava hääle nii sügavale pähe, et praegu lugedes hakkab endal õudne veidi. aga tore ka samas, nostalgia vm. (tahaaaks veel magada tegelt...)
aga jah, olgu õnnistatud kohustuslik kirjandus, 19. saj. lõpu psühholoogiline realism especially eksole. tegelt ei tahaks olla kohustatud mitte midagi tegema. ja nagu piimamees prillup ütles, olla hülejs, kes 'tuiab niisama mööda moad-ilma ja annab tossikestele head nõu'.
täna kirjutame kirjandit. 'mäeküla piimamehest'. ma loodan, et see ei tule midagi stiilis 'analüüsi mõnda teosest kajastunud psühholoogilist probleemi'. röhh-röhh ütleks selle peale. samas oleks see üsna lihtne. aga siiski pisut igav. (you do see the morning-effect appearing from these lines, now don't you, darlings)
ja täitsa hirmus, vahetult pärast piimamehe lugemist tekib tahtmine sama keelepruuki jätkata. 'onu reemuse juttudega' on muidugi asi mitu korda katastroofilisem. väiksena kuuldud vinüülid kulutasid tõnu aava hääle nii sügavale pähe, et praegu lugedes hakkab endal õudne veidi. aga tore ka samas, nostalgia vm. (tahaaaks veel magada tegelt...)
aga jah, olgu õnnistatud kohustuslik kirjandus, 19. saj. lõpu psühholoogiline realism especially eksole. tegelt ei tahaks olla kohustatud mitte midagi tegema. ja nagu piimamees prillup ütles, olla hülejs, kes 'tuiab niisama mööda moad-ilma ja annab tossikestele head nõu'.
# posted by Heidi : 6:36 AM
Comments:
<< Home
vähemalt üks naisolevus kes nõustub minuga sellel teemal, et selline kirjandus imeb lurinal.
piimamehe teemal (:
Kas mõista hukka või mõista Prillupit ja Kremerit?
Faktide vastu ei saa, asjad on nii, nagu nad on. Erineda võivad ainult neist tehtud järeldused. Mari oli Tõnu laulatatud abikaasa – fakt. Seega, Tõnu hoolib temast, aga samas võib teda käsutada – Kremeri poolt tehtud järeldus. Loost selgub, et tegu oli vale järeldusega. Aga tolles aja- ja ruumihetkes olid need tema jaoks tõesed. Sealt ka tema käitumine. Minagi seisan siin hunniku faktide ees, millest pean tegema järeldused. Vahe on selle, et mida ei saa eksida nii nagu tegelased raamatus.
Errare humanum est. Antiikajast pärit tarkusetera meenutab meile, et keegi pole täiuslik. Seega vigade tegemise eest kedagi hukka mõista justkui ei tohiks. Samas korduvate ja rumalate vigade eest justkui peaks. Tõnu oli ainus, kelle sisemaailma piisavalt kirjeldati, et sellest teada saada tema kahetsust. Napoleoni sõnad:“Tõelist armastust kogetakse vaid hüvastijättudel ja taaskohtumistel“ illustreerivad Tõnu tundeid. Oma eelmist naist ta tõenäoliselt armastas ning tulenevalt sellest kuidas ta üldse Mariga kokku elama hakkas, on enam kui loogiline, et temast, kui kolmandast lapsest. Alles hiljem, kui ta oli juba naisest ilma jäänud, tundis ta, et miskit on puudu. Tõesti, teda võiks hukka mõista, sest oli käitunud oma südame vastu, olgugi, et otsuse tegemisel ta seda ei teadnud. Samas tuleb püüda mõista temas seda poolt, mis tundis hirmu oma elulaadi kadumise pärast. Lisaks veel, kes siis tol ajal oleks julgenud härrale ära öelda? Tõsiselt saab Tõnu juures vaid hukka mõista tema käitumist raamatu lõpus ehk kuidas ta ise oma surma põhjuseks oli.
Kremer aga on teine lugu. Ta oli mees, kel ühelt poolt polnud midagi puudu, aga samal ajal ei tundnud ta end täiuslikuna. Tulenevalt tema staatusest aadelkonnas ja perekonnaseisust oli ta igav. Tal polnud midagi teha. Marist sai aga tema jaoks põhjus elada. Jack Nicholson ütles filmis „Enam paremaks minna ei saa“ „Sa paned mind soovima, et oleksin parem mees“ („You make me want to be a better man“). Tema tegevust ei saa hukka mõista, vähemalt enam raamatu tegevuse ajal. Tema kriitilised vead olid juba tehtud varem. Tema jällegi, vastupidiselt Tõnule, käitus rohkem oma südame kui mõistuse järgi. Korra mõtleb ta omaette ka Mariga abiellumise peale, aga loobub sellest ideest, sest ühiskonna silmis poleks see sünnis.
Mis puutub mõlema mehe suhtesse Mariga, siis tema ebatavaline käitumine ja spontaansus olid faktorid, mis tekitasid segadust ja probleeme. Aga mõista hukka kedagi selle eest, et ta on tema ise, on vale.
Antud raamat ei tekita emotsioone. Tõenäoline põhjus on see, et tulenevalt teose olustikust ei suutnud end kellegagi samastada. Tõsi, Mari käitus mõnel korral natukene nagu üks neiu keda tunnen, aga kaasaelamistunnet ei tekkinud. Mis oleks võinud minna teisiti, kui üks või teine oleks ise oma käitumist hukka mõistnud? Võib-olla poleks Tõnu surnuks külmunud, kui ta oleks keeldunud mõisniku pakkumisest ja võib-olla oleks too nõrga südame tõttu abielukohustusi täites magamistoas hinge heitnud. Ja mis siis? Keda see huvitab? Tegu on ju vaid tühipaljaste inimeludega. Kedagi ju ei huvita, et inimestega kaubeldakse nagu piima või kariloomadega.
Post a Comment
piimamehe teemal (:
Kas mõista hukka või mõista Prillupit ja Kremerit?
Faktide vastu ei saa, asjad on nii, nagu nad on. Erineda võivad ainult neist tehtud järeldused. Mari oli Tõnu laulatatud abikaasa – fakt. Seega, Tõnu hoolib temast, aga samas võib teda käsutada – Kremeri poolt tehtud järeldus. Loost selgub, et tegu oli vale järeldusega. Aga tolles aja- ja ruumihetkes olid need tema jaoks tõesed. Sealt ka tema käitumine. Minagi seisan siin hunniku faktide ees, millest pean tegema järeldused. Vahe on selle, et mida ei saa eksida nii nagu tegelased raamatus.
Errare humanum est. Antiikajast pärit tarkusetera meenutab meile, et keegi pole täiuslik. Seega vigade tegemise eest kedagi hukka mõista justkui ei tohiks. Samas korduvate ja rumalate vigade eest justkui peaks. Tõnu oli ainus, kelle sisemaailma piisavalt kirjeldati, et sellest teada saada tema kahetsust. Napoleoni sõnad:“Tõelist armastust kogetakse vaid hüvastijättudel ja taaskohtumistel“ illustreerivad Tõnu tundeid. Oma eelmist naist ta tõenäoliselt armastas ning tulenevalt sellest kuidas ta üldse Mariga kokku elama hakkas, on enam kui loogiline, et temast, kui kolmandast lapsest. Alles hiljem, kui ta oli juba naisest ilma jäänud, tundis ta, et miskit on puudu. Tõesti, teda võiks hukka mõista, sest oli käitunud oma südame vastu, olgugi, et otsuse tegemisel ta seda ei teadnud. Samas tuleb püüda mõista temas seda poolt, mis tundis hirmu oma elulaadi kadumise pärast. Lisaks veel, kes siis tol ajal oleks julgenud härrale ära öelda? Tõsiselt saab Tõnu juures vaid hukka mõista tema käitumist raamatu lõpus ehk kuidas ta ise oma surma põhjuseks oli.
Kremer aga on teine lugu. Ta oli mees, kel ühelt poolt polnud midagi puudu, aga samal ajal ei tundnud ta end täiuslikuna. Tulenevalt tema staatusest aadelkonnas ja perekonnaseisust oli ta igav. Tal polnud midagi teha. Marist sai aga tema jaoks põhjus elada. Jack Nicholson ütles filmis „Enam paremaks minna ei saa“ „Sa paned mind soovima, et oleksin parem mees“ („You make me want to be a better man“). Tema tegevust ei saa hukka mõista, vähemalt enam raamatu tegevuse ajal. Tema kriitilised vead olid juba tehtud varem. Tema jällegi, vastupidiselt Tõnule, käitus rohkem oma südame kui mõistuse järgi. Korra mõtleb ta omaette ka Mariga abiellumise peale, aga loobub sellest ideest, sest ühiskonna silmis poleks see sünnis.
Mis puutub mõlema mehe suhtesse Mariga, siis tema ebatavaline käitumine ja spontaansus olid faktorid, mis tekitasid segadust ja probleeme. Aga mõista hukka kedagi selle eest, et ta on tema ise, on vale.
Antud raamat ei tekita emotsioone. Tõenäoline põhjus on see, et tulenevalt teose olustikust ei suutnud end kellegagi samastada. Tõsi, Mari käitus mõnel korral natukene nagu üks neiu keda tunnen, aga kaasaelamistunnet ei tekkinud. Mis oleks võinud minna teisiti, kui üks või teine oleks ise oma käitumist hukka mõistnud? Võib-olla poleks Tõnu surnuks külmunud, kui ta oleks keeldunud mõisniku pakkumisest ja võib-olla oleks too nõrga südame tõttu abielukohustusi täites magamistoas hinge heitnud. Ja mis siis? Keda see huvitab? Tegu on ju vaid tühipaljaste inimeludega. Kedagi ju ei huvita, et inimestega kaubeldakse nagu piima või kariloomadega.
<< Home
