Parklife

ma olen viimased ööd pidanud võõrustama kõikvõimalikke loomade farmi tegelasi/näitlejaid (unenägudes, kui mõistate). vahel eksivad sinna ka vaimsete häiretega ja tasakaalutud noormehed. ja siis ma sõidan enda arust autoga. pidevalt. aga iga kord on ikka sama jama, ei tea miuke pedaal millist ülesannet täitma peaks. natuke õudne. vajutan seal vaheldumisi sidurit ja gaasi ning jõnksun niimoodi edasi, teate küll, filmides on. käikukangi pole olemaski (kas see näitab, et ma alateadvuses lihtsustan enda ümber olevat maailma?). tahaks vahel vanu häid totrusi ka näha, kus su kodu äkki klubiks muutub või hommikul kooli minnes avastad, et ai, täna jäid riided maha.
ma siin tundsin end halvasti veidi, et kõik viimase paari kuu sissekanded (3-4, palju neid nüüd on) on jube torisevad ja pahurad olnud. ja siis avastasin, et ma lihtsalt ei blogi kunagi, kui mul hea tuju on. aga täna on. ilus tore pühapäev. veidi tuuline, a kesse käsibki mul nina õue pista. kui käsiks, siis ei pistaks igatahes. mamma-papa lähevad kuhugi lohusallu, paadipoiss magab veel. ühesõnaga võin ma nüüd veidi aega siin laamendada. oh joy.
a mis mu eilse päeva eriti toredaks tegi, oli veel viimasena laekunud sünnipäevakink. mari ja marise poolt. meisterdasid mulle sellise, erm...vhs-kasseti. hüppasid seal mööda vanalinna, filmisid kordamööda, tegid lollusi, väänasid nägusid, soovisid umbes 120 korda õnne, no igatahes kõike tavapärast mari-maris'likku. ma olin igatahes väga meelitatud ja päeva lõpuni rõõmsas tujus.
kiku juures käisin ka. mari (orav seekord) ja kiku olid teinud kartulisalatit (ilma soolata, sest seda polnud) ja muud head. istusime oma kahe veskari ja jutuvadinaga. vahepeal käisime linnas ka. seal sai vb et ülemääragi paanikat halva ilma, taksode, võtmete ja alaealisuse süü läbi. lõpuks olime ikkagi turvaliselt tagasi linnartite korteris ja öösel juhtus jälle see, mis enam eriti ei üllata (vaata esimese lõigu algust).
ahjaa, koolis käisin ka eile. ostsin lipsu ja kaks öösärki (kellegi vaatenurgast olid nad vist kunagi koolipluusid).
tahaks õudsalt midagi...mai tea mida. rämpstoitu vist. imelik tunne on üldse. a see võib olla tingitud ka mõtetest, mis kalduvad häirivalt tihti peatselt algava kooli peale või siis meie koduarvuti loodetavasti siiski hetkelisest langusperioodist, mis toob endaga kaasa mõningate programmide puudumise ja muusikalise võimetuse. tahan oma playlisti, tahan tahan tahan. näed nüüd, jälle ma vingun. hullumeelne :)