Parklife

jälle kord võib enesele pai teha. 4 päeva ilma internetita ja endiselt elus ning terve.

suvi saab läbi varsti. vb on see isegi tore. selles suhtes, et ma olen tüdind korrutamast, et ma ei kavatse 11. klassi sama ludrilt lasta nagu ma seda 10. tegin. kas üks aasta võib nii palju edasist elu mõjutada? kas mul jääbki nüüd üle vaid oma seitse asja kokku pakkida ja ameerikasse kolida, et seal baaris töötada ja päevad õnnelikult farmis elades lõpuni saata? hallooo. kuidas saab lihtsalt usk kellegi võimetesse täielikult ühe aastaga kaduda? tunnen ennast nagu mingi väike sinine jänes, kes siblib kogu aeg ringi, saamata aru, kuhu ja kuidas ta jooksma peaks. oleks siis tavaline jänes, et kedagi ei kotiks eksole, aga ei, peab sinine olema. häirib silma.
ehk siis kokkuvõtlikult: keskkooli peab üle elama, jah tean. mõned tunnid nädalas millelegi muule pühendada on liiga palju. MIIKS? mai taha olla mingi mässajast värdjas, kes ei viitsi õppida ja räägib kõigile, et tema prioriteedid on teised ja sp peab temasse, kui teistsugusesse inimesse suhtuma mõistvamalt. samas ei taha ma olla 12. klassi lõpus ilusa tunnistusega peata kana, kes läheb lävendi põhjal slaavi kultuuri õppima, sest mitte midagi paremat parasjagu pähe ei karanud.
ah kurat. kaua ma heietan.
a muidu jäin suvega vägagi rahule. või noh, igatahes rohkem kui eelmisega, nüüd sai vähemalt veidi PUHATA ka. füüsiliselt olen kooliks igatahes valmis. puhaste vihikute virna toanurgas jõllitades, läheb tuju jälle halvaks. miks ei ole minuga nii, et mingi hetk lihtsalt tuleb see õnnis tunne, et tõesti tahaks õppida ja räme teadmistejanu ei lase hetkegi koolile kui mingile negatiivset energiat väljastavale asjandusele mõelda? äkki see hetk veel tuleb...tähendab kindlasti tuleb..peab tulema.
mul on veel kaks korda võimalus 'loomade farmi' näha. KAKS korda veel kuulda 'kristallsuhkrumäge' ja näha lauri lagle laval edasi-tagasi jooksmas ja 'mehed, siin ei hallutsineeri...tavai, kotid kokku ja minema!' karjumas.
sitt ilm on ka.