Wednesday, April 27
trollipeatused. palun öelge, et ma pole ainus, kellel tulevad päeva praimad mõtted pähe 'haabersti' peatuses troll nr. 6 oodates. kõige lollakam asja juures on see, et ma ei mäleta tavaliselt õhtul blogides neist enam ühtegi. noh, sõna 'tavaliselt' oli nüüd muidugi natuke vales kohas.
ram-kool'i elu on üks kohutav seebiooper viimasel ajal ja ma ei saa mitte millestki aru. kerstin lahkab üsna osavalt seda kõike. kontor ja tasu mõnede inimeste peas toimuva lahti mõtestamise eest on tegelikult päris hea idee. kuigi tegelikult, mis seal salata, traktor ja põrsapere ootavad. ja nagu ikka, üks asi ette võetud, ei saa ju lõpetamata jätta. kerstin, kerstin..
huvitav, kas asi on koolis või see peabki nii olema, et mida vanemaks saad, seda arukamad su õpetajad tunduvad. ma annaks ilmselt oma parema käe, et omada oma kirjanduse õpetaja pead, kasvõi üheks päevaks. tänane jutustus sellest, kuidas ta otsib juba kolm aastat kuskil mingit kivi oli tegelikult tohutult motiveeriv. minu arust me võiks kõik kooli/töö kõrvalt mingit kivi otsida. kui see siis ükskord käes on, võib vähemalt rahulikult nentida, et sihikindlus on endiselt omal kohal.
ma sõltun teistest inimestest? ma olen alati arvanud, et kannatan kriitikat (vb sellepärast, et olen selle negatiivset poolt ehk et liigagi palju kuulnud). igatahes oli eelmise laupäeva ja neljapäeva vestlused veidi liiga palju mu jaoks ja ma hakkasin selle kriitika talumise punktis veidi kahtlema. samas ma ei leia ikka veel midagi vale selles, kui jubeda konflikti vältimise eesmärgil vahel lihtsalt alla anda ja teha nägu, nagu nõustuksid. see pole kunagi kehtinud loomulikult mingite veendumuste ja ideede kohta, aga siiski...saate aru küll. ja muide, lause 'inimesed tulevad ja lähevad nagunii koguaeg' kõlab jubedalt. ma lihtsalt annan otsad enne, kui ise selle kunagi siiralt mõelduna välja ütlen.
jubedate õpitulemuste (öök, mis sõna) tõttu istun ma järgnevad nädalavahetused kodus. õnneks eelmise kahe nädala jooksul toimus piisavalt, et nüüd veidi järelkajasid kannatada. ja kevadkevadkevad ka muidugi. selliste ilmadega on kohe eriti põhjust rõõmu tunda nõmme ja kõige selles sisalduva üle.
ram-kool'i elu on üks kohutav seebiooper viimasel ajal ja ma ei saa mitte millestki aru. kerstin lahkab üsna osavalt seda kõike. kontor ja tasu mõnede inimeste peas toimuva lahti mõtestamise eest on tegelikult päris hea idee. kuigi tegelikult, mis seal salata, traktor ja põrsapere ootavad. ja nagu ikka, üks asi ette võetud, ei saa ju lõpetamata jätta. kerstin, kerstin..
huvitav, kas asi on koolis või see peabki nii olema, et mida vanemaks saad, seda arukamad su õpetajad tunduvad. ma annaks ilmselt oma parema käe, et omada oma kirjanduse õpetaja pead, kasvõi üheks päevaks. tänane jutustus sellest, kuidas ta otsib juba kolm aastat kuskil mingit kivi oli tegelikult tohutult motiveeriv. minu arust me võiks kõik kooli/töö kõrvalt mingit kivi otsida. kui see siis ükskord käes on, võib vähemalt rahulikult nentida, et sihikindlus on endiselt omal kohal.
ma sõltun teistest inimestest? ma olen alati arvanud, et kannatan kriitikat (vb sellepärast, et olen selle negatiivset poolt ehk et liigagi palju kuulnud). igatahes oli eelmise laupäeva ja neljapäeva vestlused veidi liiga palju mu jaoks ja ma hakkasin selle kriitika talumise punktis veidi kahtlema. samas ma ei leia ikka veel midagi vale selles, kui jubeda konflikti vältimise eesmärgil vahel lihtsalt alla anda ja teha nägu, nagu nõustuksid. see pole kunagi kehtinud loomulikult mingite veendumuste ja ideede kohta, aga siiski...saate aru küll. ja muide, lause 'inimesed tulevad ja lähevad nagunii koguaeg' kõlab jubedalt. ma lihtsalt annan otsad enne, kui ise selle kunagi siiralt mõelduna välja ütlen.
jubedate õpitulemuste (öök, mis sõna) tõttu istun ma järgnevad nädalavahetused kodus. õnneks eelmise kahe nädala jooksul toimus piisavalt, et nüüd veidi järelkajasid kannatada. ja kevadkevadkevad ka muidugi. selliste ilmadega on kohe eriti põhjust rõõmu tunda nõmme ja kõige selles sisalduva üle.
# posted by Heidi : 7:44 PM
