Sunday, February 20
mai tea enam, mis suudaks mind regulaarselt blogima sundida. jama.
möödunud asjadest ei viitsi kirjutada eriti, miskit eriliselt suurejoonelist ma korda saatnud pole ju ka tegelikult. viimased nädalavahetused on toimekad olnud, enamasti linnast väljas samuti. eile oli esimene rahulik hetk ja lihtsalt chill elleni juures. rabeleda ei viitsi lihtsalt enam. arvestuste nädalaga jäid siiski pooled kooliasjad tegemata, muust olulisest rääkimata. reede polnud ka just kõigi aegade suurim blast. vaba laud NoKu's, kerstin ja kristiina, vanalinn mari, marise ja karliga. see lõppes kahjuks ka liiga kiiresti.
eelmise nädala jooksul vältas vastik depressioon. sõbrad, kes viitsisid aidata, ei suutnud ju ka, sp et see lihtsalt polnud võimalik. suuri ja tõsiseid probleeme polegi ju vaja. piisab ka lihtsalt väikestest, tühistest, kuid samas paljudes, mis ei tõota nii pea kaduda.
hommikul elleni juures ärgates oli tegelt juba tore. väike ägamine seoses eelseisva kevade tulekuga ja püüdega seda veidigi kiirendada. sten ja tenno (koondnimega stenno) bond'isid heidi ja ellen vaatasid pealt. lõbus. jääb vaid üle loota, et eilsed hilisöised msn-vestlused kogu järgnevat sotsiaalset elu ära ei suutnud rikkuda.
päeva märksõna on vastuolu. kriitiline mõtlemine on mind nii kaugele viinud, et ma ei usalda lihtsalt enam ühtegi arvamust. kõik on vale, kõik on liiga paigas. oh jah, kui mina peaksin maailma looma, oleks see ikka täiesti teistsugune.
'suitsetamist peaks eestis karmimalt piirama' on järmise väitlusetapi teema. oleks mul vähemalt pooltki nii palju teooriaid sellega seoses peas kui anduril, martin kõival või nurmel, oleks kõik korras. kahjuks see nii ei ole. nagu alati.
ja mida hakata peale ühe vaba nädalaga? magamine? lugemine? kirjutamine? linnas vedelemine ja krisi ja kerstini suurepäraste märksõnade täide viimine? ma olen rohkem kui kindel, et mida iganes ma ka ei teeks, olen pühapäeva õhtul nii või teisiti pettunud.
see on officially kõige muserdavam ja negatiivsem sissekanne mult. kes lollakas üldse kodeeris inimestesse igapäevase 8-tunnise unevajaduse? ma saaks lihtsalt sada muud asja teha selle ajaga. kellele seda vaja on? mh? jabur, tegelikult on kõik täiesti jabur. kellelegi white stripes'ist rääkimine ja püüe sellega teda uinumast hoida on kõige eesotsas vist hetkel. või siis elleni vanemate parempoolne öökapp ja see, mida ellen arvab seda sisaldavat. hah, ja see kuidas heidi suudab ühe õhtuga 3 vedelikku sisaldavat anumat ümber ajada, on ka jabur.
naeran. kõige üle.
möödunud asjadest ei viitsi kirjutada eriti, miskit eriliselt suurejoonelist ma korda saatnud pole ju ka tegelikult. viimased nädalavahetused on toimekad olnud, enamasti linnast väljas samuti. eile oli esimene rahulik hetk ja lihtsalt chill elleni juures. rabeleda ei viitsi lihtsalt enam. arvestuste nädalaga jäid siiski pooled kooliasjad tegemata, muust olulisest rääkimata. reede polnud ka just kõigi aegade suurim blast. vaba laud NoKu's, kerstin ja kristiina, vanalinn mari, marise ja karliga. see lõppes kahjuks ka liiga kiiresti.
eelmise nädala jooksul vältas vastik depressioon. sõbrad, kes viitsisid aidata, ei suutnud ju ka, sp et see lihtsalt polnud võimalik. suuri ja tõsiseid probleeme polegi ju vaja. piisab ka lihtsalt väikestest, tühistest, kuid samas paljudes, mis ei tõota nii pea kaduda.
hommikul elleni juures ärgates oli tegelt juba tore. väike ägamine seoses eelseisva kevade tulekuga ja püüdega seda veidigi kiirendada. sten ja tenno (koondnimega stenno) bond'isid heidi ja ellen vaatasid pealt. lõbus. jääb vaid üle loota, et eilsed hilisöised msn-vestlused kogu järgnevat sotsiaalset elu ära ei suutnud rikkuda.
päeva märksõna on vastuolu. kriitiline mõtlemine on mind nii kaugele viinud, et ma ei usalda lihtsalt enam ühtegi arvamust. kõik on vale, kõik on liiga paigas. oh jah, kui mina peaksin maailma looma, oleks see ikka täiesti teistsugune.
'suitsetamist peaks eestis karmimalt piirama' on järmise väitlusetapi teema. oleks mul vähemalt pooltki nii palju teooriaid sellega seoses peas kui anduril, martin kõival või nurmel, oleks kõik korras. kahjuks see nii ei ole. nagu alati.
ja mida hakata peale ühe vaba nädalaga? magamine? lugemine? kirjutamine? linnas vedelemine ja krisi ja kerstini suurepäraste märksõnade täide viimine? ma olen rohkem kui kindel, et mida iganes ma ka ei teeks, olen pühapäeva õhtul nii või teisiti pettunud.
see on officially kõige muserdavam ja negatiivsem sissekanne mult. kes lollakas üldse kodeeris inimestesse igapäevase 8-tunnise unevajaduse? ma saaks lihtsalt sada muud asja teha selle ajaga. kellele seda vaja on? mh? jabur, tegelikult on kõik täiesti jabur. kellelegi white stripes'ist rääkimine ja püüe sellega teda uinumast hoida on kõige eesotsas vist hetkel. või siis elleni vanemate parempoolne öökapp ja see, mida ellen arvab seda sisaldavat. hah, ja see kuidas heidi suudab ühe õhtuga 3 vedelikku sisaldavat anumat ümber ajada, on ka jabur.
naeran. kõige üle.
