Parklife

Labels: http://lustwaffe.wordpress.com/

somewhere deep in the heart of the south... oeh ma olen laisk. nii laisk, et suudan 189 põhjust leiutada, miks bloginud pole. kaasaarvatud enesekriitilisuse. no hell no! sa oled lihtsalt laisk ja paks kodukass, tüdruk, face it!
aga ma lihtsalt pidin hetkeks röögatama, kui hea mu tuju on. b. jõudis pärnust tagasi ja mu lonely weekend on ametlikult läbi. ja nüüd kadestage end rosinateks, sest b. suurepärane ema oli talle ella fitzgeraldi plaadi kinkinud ja nüüd me tsillime niisama - mina nõksutan pead ja lälisen vaikselt, b. sorteerib oma riideid, et osa neist kuhugi kirikusse viia, isnt she just wonderful.
ka muidu võib eluga rahule jääda. minu viimane eneseavastus tõestas järjekordselt, et ma olen kordades tublim just siis, kui ma natuke purjus olen. pärast rohket veini ja avameelseid jutuajamisi hermanni tänaval laupäeval, ärkasin pühapäeva hommikul rõõmsalt üles ja nätaki - ma olin öösel kõik (!) nõud ära pesnud ja elutoa taas elamiskõlblikuks teinud. köögipõrand oli ka vist puhtam, kui päev varem, aga selle eest ei julge pead anda.
ühel päeval sain korraga kaks postkaarti korraga, beat that nagu. autoriteks mu võrratud sõbrannad, kes kusagil UK peal laiali on. lähemalt ei räägi, sest olen mõlema peale natuke kade.
ja üldse ei räägi rohkem praegu, meel läks liiga nostalgiliseks ja kui ma siin seda filtrit veits maha keeran, võib hiljem vägagi piinlik olla.
mäu.

mida kõike ma pole õppimise nimel pidanud viimase nädala jooksul ohverdama: kumu öö, placebo (all-time-fave-best-lyrics-supergorgeousbrianmolko-thingie). oleks siis vähemalt piisavalt õppind. aga no mis ma bloody parata saan, kui hommikukohvi (viimaste päevade jooksul ajutiselt asendatud kokaga) nautides vh1 käima panen ja sealt esiteks tuleb oasise viimase video making-of ja sellele järgneb 45 minutit laive, mida ma isegi NÄINUD POLE. ja te veel käsite õppida. aga sellega ma tegelt hakkan ka kohe pihta. kohe, kui ma olen käinud täna 3. korda dushi (blogger ei tunnista shh tähte millegipärast) all. no kamoon, nii kaua, kui nad ei luba alasti linna peal ringi käia, ei tohi ka ilma siukseks kütta. and then again, te veel käsite õppida.
NII, kohustuslik heidi-vingub-kuni-sureb rubriik on tänaseks lõpetatud....goddamn ma vannun et mul oli veel midagi öelda...oh well, aga jess, ma olen jõudnud konspektis juba pedosfäärini ja reedel on KÕIK LÄBI. nohjah, kuni tartuni vähemalt. siinkohal, muide, kuulutan avatuks konkursi: kes mu 25-30 juuni tartus enda juurde võtab, et kuulata mu närvitsemist ja hüsteeriat ning iga paari tunni tagant korrata (võib ka lindi pealt, kui ma just ise aru ei saa) et ma olen kõige andekam ja ilusam?

p.s järgmine postitus tuleb juba vähem kui poole aasta pärast. püsige lainel.
p.p.s te olete kõik nii nummid mu tuju on nii hea.

pagana seebikaajastu, ma ütlen. ootan juba huviga, mis tuleb järgmiseks. noh muidugi, kui miski üldse suudab biitida o.c'd ja house'i. everwood vist kõlbab kah praegu, kuniks limewire kargu alla saab.

ja mis värk on sellega, et kõik ägedad ja vaimukad inimesed on juudid? (jah, jutt käib endiselt everwoodist ja o.c'st). bar mitzvah tundus igatahes vahva. päriselt ilmselt küll kordi vähem arvestades brody ja ephrami puudumist. öhö.

homme tuleb tartu ära - eks näis, mis saab. esimest korda kindlaid plaane ei tee, ilmselt vegeteerin niisama ja kasutan kellegi külalislahkust paar päeva. supilinnas võiks tegelt huvipärast maju ka vahtida ja unistada sellest, kuidas me beritiga järgmisel talvel mõnes neist 8 teki all kohvi üritame juua. peaks ahju kütmise ära õppima vist.

kui ma vaid saaksin terve oma elu voodis vedeleda ja modest mouse'i kuulata. nii hea on. või noh, see krissu variant oleks ka päris pandav tegelt, et kui inimesed ära surevad, siis nad lihtsalt pannakse teki alla voodisse ja siis tsillid seal lõpmatuseni ja naudid oma raske tööga ära teenitud puhkust.
mina enam ei jaksa. tunnen, et asjad on täpselt nii nagu olema peavadki, aga ikka ei suuda ära oodata, kui saan kord jälle pärast seda aastat rahulikult ja stressivabalt hingata. samas seda aega vist ei tulegi enam. ja saarlaste aktsendiga: maa ju nüüd juba suur inemene.

and it’s winter forever, whatever the weather,
and these are my autumn years.

järjekordne uinamuina päev. aga mõnus. istusime eile elleniga kohvikus ja mõtlesime elu üle järele. ei, see polnud õnneks sugugi selline tavaline 'homme hakkame trenni tegema ja porkse närima' vestlus. vastupidi, sügis ja see-sõna-mida-ei-tohi-veel-kaks-päeva-nimetada ei tundu enam nii väga hirmsad. lihtsalt selline 'let's just get it over with' tunne on. mida kiiremini, seda parem.
bussisõit oli veider. astusin sisse ja pidin rabanduse saama. mingi tüüp istus tagumises reas ja oli nii võimatult sarnane adam brody'le, et mul jooksid külmavärinad üle selja. lähemal vaatlusel (jõllitasin ilmselgelt mitu-mitu sekundit) ta siiski ei olnud tema. istusin siis maha ja hakkasin mõtlema, et kui ta tõesti oleks olnud tema, mis ma siis teinud oleksin. esimene variant ilmselt umbes nagu 'do you mind if i sit here?' ja järgneks ilmselt minupoolne monoloog sellest, kuidas me üksteise jaoks loodud oleme, imeilus abielu ja palju väikseid adam'eid. ööh. tutvustan teile siis veidi tõnäolisemat versiooni: astun bussi, näen teda, kriiskan üle terve bussi, minestan, lendan kuhugi oma pea lõhki ja põhjustan adam'ile eluaegse mentaalse trauma. ühistransport on ikka hirmus. aga huvitav, indeed, väga huvitav.
peab rohkem O.C. osi tõmbama. kiiresti.

farewell the ashtray girl, või midagi.
hiiumaa on mu uus lemmik. oma uudode, õunapuu otsas kasvavate kitarride ja selle veidra insest-family'ga, kellega ma 4 päeva koos veetsin. ärkasin lõpuks täna kodus pärast 19tunnist uinakut ja tunne on nagu kõik oleks unes olnud. eriti see tagasitee, mis kulges koos ronaldiga ja mille põhipunktiks oli praamisõit st. ola'ga. mõlemal olid tumesinised silmaalused (meie päev algas kl 5.15 hommikul, siiski), haisesime lõkke ja tequila järgi ja olime täiesti apaatsed kõige välise suhtes. väga lõbus. jah. praegu tundub see kõik kusagil väga kaugel olevat. nagu minivariandis ped vms, antud juhul siis phd. (jah, ma põen ülemagatust, mkay eks).
hakkasin mõtlema suve tähtsündmustele - jaanipäev, riia, paadipoisi sünkarid, minu enda oma, helga, hiiumaa. ma peaks täiesti sillas olema kõige pärast. olen ka, aga midagi ikka närib. vb see, et oma koostatud raamatunimekirjast on läbi loetud vaid 2,5 ja SDC projekti status quo on suur null. noh, mai tea eks, rock on. kohusetunne võiks olla suveks eemaldatav. siiski, mul on veel 1,5 nädalat aega ja see, kurat, tuleb tegus! alustan näiteks tänase õhtuga helga NY sõbra ja teistega linnas vedeledes. (ei, mind ei paranda miski). tsau.

mul on äärmiselt halb olla, et mitte mõnda vulgaarsemat väljendit kasutada. kehatemperatuur on kõvasti üle normaalse. suurest plaanist päev läbi end harida sai 2 tundi 'triumfikaart', mille vältel siis kogu effort piirdus 50 leheküljega. ülejäänud aja nautisin poputamist ja magusat und. 15 min. pärast hakkab 'seks ja linn'. ma olen üsna kindel, et tänane päev on viimase aja üks õnnestunumaid. ma olen hale.

10 tunni pärast saavad enamik tublisi inimesi kätte geograafia eksami küsimustiku. mina nende sekka kahjuks ei kuulu. see tähendab seda, et ma pean järgmine aasta läbima veel ühe kursuse, kus mu armastatud õpetaja kirjeldab seda, mis toimub tema kubemepiirkonnas, kui teda parasjagu kimbutab klaustrofoobiahoog.

tegelikult peaksin ma vaevlema halastamatus meeleheites arvestades seda, millise jama see haigus praegu mulle kokku keedab. aga ma ei viitsi. ma ei saa üldse enam aru, mis muga lahti on. sellest ajast, kui ma viimati mööda maja totaka naeratuse ja säravate silmadega ringi jooksin, on ikka üsna palju möödas. lollakas tunne on, aga ma ei kurda. beware homme, ses suhtes, et tõenäoliselt koosneb mu päevaplaan telefonikõnedest, mille vältel ei jäta ma teid enne rahule, kui ma olen saanud selge ülevaate tervest eksamist ja kõigi spekulatsioonid tulemuste osas ;)

ma olen sama emotsioonitu nagu tükk seda seina, mida ma jõllitan. viiendat minutit järjest juba. ei, siit ei tule mingit appikarjet ja pubekahalinat. aga ma ei suuda olla enam lihtsalt. bök. selle ilma tahaks ka kuhugi koledasse kohta saata. jah, olen küll seda vähemalt 6x teinud juba. kurat, mu keemiaõpetajal on õigus, kõik head asjad siin maailmas on amoraalsed, paksuks tegevad või ebaseaduslikud.

* eile oli blogger ämbris. seega väikese nihkega, kuid siiski..

juuube virgutav on end vahel silmnähtavalt üle lubatuse piiri üles lüüa ja minna omasuguste sekka, et klatshida ja kadestada ja siis uuesti klatshida. ballil käisin eile. TEN'i ballil. shampust oli kahjuks vähe, inimesi õnneks piisavalt. seega asjad jooksid kuidagi ikka tasakaalu ja kokkuvõttes oli päris nunts. mu tantsuõpetaja siiberdas ringi pidevalt ainult, noormehed olid ka saamatud (võtame näiteks tenno, kes rääkis ballil kogu aeg, et ei taha ja ei julge ja jaadi jaadi, pärast tegi kahetseva näo pähe ja ütles midagi 'oleks ju ikka võinud..' laadset), seetõttu ei tulnud tantsust suurt midagi välja. üritusele järgnenud õlled kulmineerusid sellega, et mina ja maarja seisime kusagil suvalises britipedede baaris leti taga ja valisime välja laulu karaokeks.. viimasel hetkel leidis siiski mõistus tee tagasi minu juurde ja me põgenesime sellest hirmsast kohast, kiiresti-kiiresti taksole, et tee peal millegi veel koledamaga hakkama ei suudaks saada.

eile oli veel ka perekondlik purjetamine, esimene sel aastal. tuult oli palju. ma ei tea neist ühikutest vähimatki, oli see nüüd 9 või 14 palli, aga igatahes hästi-hästi palju. veidi halb hakkas vahepeal. alati abivalmis vanaisa ulatas siis veiniklaasi sõnadega 'ruttu ruttu nüüd, et oleks mida oksendada, oh oh hoi..'.

veits varem veel kriibsi sünnipäev. minu jaoks tähtis just sp, et nägin ära kohe päris päris kogu abruka gängbängi. vahva oli. alustasime taas toompeal. arutasime, et kas puu murdub, kui me kõik sinna peale roniks. või et kui esimene katse ebaõnnestuks, siis käiks kõik korra mäkis ja prooviks siis uuesti. teine pool jäi õnneks küll ära ja esimene samuti ebaõnnestus. samas puu otsas oli tore. umbes midagi sarnast nagu
sass: kuule, hüppame alla!
heidi: okei
sass: tavai, koos, kolme peale!
heidi: okei
sass: üks, kaks..
MÜTS JA LÄRAKI!!
mis tähendab siis seda, et ma olin külili mullas ja hüppeliiges tuikas. paar nädalat tagasi tegi hobune minuga samamoodi. nüüd siis puu. sass oli loomulikult jalgadel ja better than ever...

aga nüüd on jälle mu lemmikpäev-pühapäev. ootan teisi koju, joon kohvi ja kuulan oma uut oasise plaati (!). kevad ei ole veel pähe hakanud, aga ega ta enam kaua ei halasta ka ma kardan. viimaste nädalate läbivad märksõnad on ratas, toompea, õlu, täringud ja kaardid. ööh, oijah, mai tea, ma keksin siis edasi ja lälisen wilco 'true love will find you in the end' või muud sarnast.

vahelduv pilvisus on. ma ei mäleta üldse, et sellist ilma oleksin näinud kunagi. tunni aja jooksul nägin vist kõiki võimalikke sademeliike. vanalinnas oli selline kerge lumepudi, ei midagi hirmuäratavat. bussiga koju sõites läks asi aga kriitiliseks - pagana lärakad olid nii suured, et ma kartsin, et hakkab lumepalle alla sadama. veidi aega tagasi tuli padukat ja nüüd on selline armas ja neutraalne lörtsplörts. ilmataadil on sünnipäev äkki. või sai uue läpaka näiteks. nüüd tähistab.
aga aitab jamast, ma saan lõpuks ka magada.
luksus missugune.

nii mõnus on end vahel lihtsalt emotsioonidel juhtida lasta. unustada ära kogu praktilisus ja ratsionaalsus, mida on vaja, et end kohustustest läbi suruda. võtsin fotoka kaasa ja asusin nõmme vahel pühapäeva nautima. aga kuna miski peab idülli ikka ära rikkuma, sai fotoka aku pärast 4 pilti muidugi tühjaks. kuid oli siiski päris palju, mida vaadata. teised ringilonkijad näiteks. mõni vilistas, mõni taltsutas oma väikest krantsi. mõni võib-olla laulis ka, aga seda ma kujutasin tõenäoliselt ette endale. kõigil nagu oma väike mullike ümber. olete täheldanud, et kui kevad saabub, siis ükskõik, mis selle ilmapoisiga muidu toimub, siis pühapäev on ikka see, kus päike särab? nii eredalt särab, et natuke pimestav on lund vaadata.
kujundasin oma toa ümber. mul on nüüd hästi palju ruumi ja mõnus nahkdiivan. tartust tagasi tulla oli jube hea. selline minu-oma-tuba ja toretore tunne.
otsisin välja jälle oma kevadekuulutajad: oasis, dagö ja jack johnson. loodan, et sellest kevadest tuleb midagi enamat kui lahkuminekud ja inimeste suremised. lennart-poiss sellega just muidugi head algust ei teinud. oh well.

Kui soovid on selged ja sihid on siirad,
vaadake ometi suurepärane värv.
on mõtted nii selged ei jooksegi liiva,
sellisel hommikul veel on niidu pääl märg.

strung down your cheeks bitter melodies, turning your orbit around.. ma olen jälle haige. loodus käsib ilmselt nüüdseks juba üsna selgete vihjetega mul tagumik välja ajada ja trenni teha.
sügismasendus ja kevadväsimus, aga noh sellest rohkem ei räägi. michael jackson aitab alati hädast välja, vähemalt nii kaua, kui kedagi kodus pole ja ma enda käitumise pärast piinlikkust tundma ei pea.
viimased sündmused: reedese päeva elavamad minutid algasid NoKus rotti mängides ja klairi liisi viimaste intiimelu puudutavate sündmustega tutvudes. kusagil öö paiku leidsin end klubis 'võit', millega põgusamal tutvumisel küsiks küll, miks on vaja ehitada klubi oma elutuppa? aga kui ruumipuudust ignoreerida, oleks see ilmselt ideaalne paik tallinna noorsoo mitmekesisusega tutvumiseks. minu puhul piisas seekord vaid prodigy'st, et jalad liikuma saada. seejäärel saabus kauaoodatud õhtu tipphetk: 9cm-sed kontsad all, väike jalutuskäik aia tänavale klairi juurde. one of those times, kui sa siiralt loodad, et ühtegi tuttavat tee peal vastu ei tule. ainus, mis oleks puudunud, oli kair käsperi väljalülitatud telefon. nii õnneks ei läinud, sest noh, ta oleks praegu surnud muidu.
pool laupäeva möödus üksipäini kohvikus ennast harides. päevakava nägi ette kumu külastust. nii ma siis ootasin paaniliselt telefonikõnesid. lõpuks tuligi üks: hüsteerias kristiina. oli end oma toast välja lukustanud ja loomulikult kõik sidevahendid sinna sisse jätnud. läksin kohale. sealt tuli siis päeva nael - ukseesine on murtud ja terveid tööriistu ja saepuru täis, ukse sees auk. kujutage kogu selle jama kõrval seismas nüüd murest murtud kristiina makki. niiarmas. noh, tänu töömeestele saadi uks korda ja elu läks edasi.
pühapäev ei olnud sugugi nii vahva. ajasin vanalinnas sõpru taga, et ajalooõpikut saada. umbestäpselt just praegu peaksin kirjutama käty toommäele tarkusi eesti iseseisvumisest. well whacha gonna do, eks.
koolis ei ole mitte üksnes raske, vaid ka igav. viimased valikaine tunnid on läinud vana hea tagapingi-romantika stiilis - mina ja dorian gray. äkki on ikka juba oodata kevadet? kusagilt kaugelt, ilmselt vägavägaväga kaugelt..

esimest korda saan aru, et mul on tõsine kofeiinisõltuvus. varem ikka jõin, noh maitseb ju hästi ja virgutab ka. eile ja üleeile pärnus olles ei suutnud ma aga enam pärast keskööd päris inimesemoodi käituda. und aga jätkus ikka nii mis kole.
4 päeva pidi siis berit mind taluma taaskord. viimati nägin pärnut umbes pool aastat tagasi. milline drastiline muutus. isegi rüütli tänav oli surnud, rääkimata siis kõikvõimalikest pisematest ninnunännu kohakestest, mille tõttu mulle pärnu ikka meeldinud on. see oli veidi nukker. aga berit ise loomulikult korvas selle kõik ja kokkuvõttes oli väga kihvt. vaatasime mingit järjekordset audrey tautou filmi ja kadestasime loomulikult silmad peast välja. öö otsa diibitsemisest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest nagu ma mainisin, ma lihtslat KUKKUSIN ÄRA. aga muidu sai ikkagi meeste klatchimise kuunorm täis tehtud ja tõenäoliselt õllejoomise oma ka, nii et paar päeva eraklikkust nüüd vist halba ei teeks.

linnateatri 40. sünkar oli ka vahepeal. kuigi olime kriibsiga 'tööle määratud', seda eriti kohusetundlikult siiski ei võtnud. garderoobitibisid oli õnneks nii palju, et saime üsna lõdva graafiku koostada ja peovõlusid nautima minna. kella 11ni oli asi veel kontrolli all. alates sellest hakkasid pidulised siis end kodupoole sättima. mul on hea meel, et me isegi veidi tipsutanud olime, ma ei oleks ilmselt suutnud viisakalt käituda. seltskond oli niivõrd kirju lihtsalt. kes poputasid ja tundsid meie vaestele jalgadele kaasa, kes torisesid ja koperdasid. üks vahva tädi käis kolm korda ja tahtis oma 'kalosse' ümber vahetada. signe kivi küsis lahkudes, et ega ta meie pealesunnitud kalendri asemel ehk üht tooli tohi haarata. need olevat nii ilusad, rohelisest sametist. kalju jälle riidles täiesti lõplikult väsinud kristiinaga, et ta torti süües küünarnukke laua peal hoidis. lõpuks saime neist ka kuidagiviisi lahti. kangemad pidulised olid veel hommikul 9 ajalgi all musketärides tantsinud ja laulnud, viimast kardetavasti mitte just liiga ilusti.

tallinnas on veel talv ja kõik on tõbised, mis ei ole üldse tore. tuba tervitas mind rõõmsa külmaiiliga jälle, juhhei. ma pole ilmselt liiga originaalne kui röögatan üle maja 'tahan suve!' aga öhh, tulgu siis juba ükskord.

neli päeva koduspassimist ja ma ei kujutagi ette, mis tunne on jälle kooli minna. haige pole vist juba ammu, aga koolist on küll täiesti kõrini. mulle endale tundub, et olen tublimaks muutunud. vb on see ka sellepärast, et kodusolemise suur pluss seisneb selles, et ei ole just väga paljude jamadega võimalik hakkama saada. mõtlemisest olen ka hoidunud, kirjutanud selle asemel. 8 minutit vaatasin matat ka, polegi nii kohutav tegelikult. elu on kipa.
aga no laiskus on see eesti inimese suurim viga, eksole. playlistigi ei viitsi vahetada, jim morrison jaurab vist veerand tundi juba 'show me the way to the next whiskey bar'.
ilusatest inimestest on sõltuvus tekkinud. jube. aga no õnneks on see vist ainus pahe mis mul nüüdseks alles on jäänud. kui perversne see ka poleks, on neid ikka pagana tore vaadata.
õhtul on jälle oodata külalisi vanemast vanusekategooriast. selleks puhuks tulevad ilmselt 'road to perdition' ja mu soe tuba appi. ja nii need elud maha magataksegi.

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö,
imelik, et pole und, kui loidab koidutund.
imelik, et magada kui tahadki ei saa,
unetu nii üksi on, ei saa aidata.

niisiis jäin ma magama vist kusagil 5.30 täna. 5 tundi kätega vehkimist ja imelikke mõtteid. koer karjus all, igatseb vist äraolijat. siis hakkas kõht imelikke asju tegema ja süda läks pahaks, toidumürgitus vms. säästan teid edasisest.
6.30 helises kell. ma isegi ei kuulnud seda.
saab vähemalt potteri lõpuni lugeda ja ringi aeleda. keegi elab mu kõhus vist. tõnn või keegi. ei, ei ole rase, aga seal tegelikult ka elab miski. olen mures.

oeh. kaua nad jaksavad? nana (vanavanaema) sünnipäeva puhul on mälestamisõhtu. elutuba on mutikesi täis. omamoodi armas, aga dziisus eks. praeguseks on nad läbi arutanud oma tutvusringkonnas kõik, kes veel elus on, kõik, kes surnud on ja vaielnud nende üle, kelle kohta täpsemad andmed praegu puuduvad. tegin köögis tuunikalakonservi lahti. tuli tädi maie: 'noh, mis sa siin pusid? mis see on, tursamaks?' misasja nagu. lihtsalt suvaline konserv. samahästi oleks võinud olla 'mismis, homaari tagajalad, jah, on eks?' mismõttesnagu. praegu on jälle tavaline teema: küll meil on ikka vedanud, et eesti vabaks saime. ma söön oma pea ära kui 50 aasta pärast sama laua taga istun ja sama asja räägin.

aastavahetus oli kipa. terve vaheaeg oli, jah. ses suhtes, et vahepeal sai puhata ka lausa, juhhei. mingit tahtmist pole kooli minna, eriti kui meid, normaalseid inimesi on klassi jäänud..ee..2? tõsiselt, kas see oleks väga paha, kui ma ainult ühe neist ülejäänuist ära kägistaks?

paar sünnipäeva oli ka. janno näiteks, angelis. sai vähemalat veenduda, et kui sõbrad linnar ja marko ikka kohal ei ole, ei saa peost ka juttu teha. või evert. sõitsime bussiga pelgulinna. päris selline...huvitav oli jälgida, kuidas bussirahvas muutub kui esimesed pelgulinna/kopli tuled paistma hakkavad. meist vasakulpool jutlesid paar toredat noormeest: 'kui koju jõuan, löön endal kohvitassi näkku kohe, ei ole siin midagi, kurat' teine: 'ära mölise, ma tean, et sa selle tee ära jõid, öh'. ma ei ole ju ometi liiga kriitiline. (maie kõrvaltoast: 'mul hakkasid jõulud juba oktoobris, muud ei näind kui verivorst ja piparkook. kui pärisjõul kätte jõudis, oli juba paha' noh, mis sa ikka teed, raske elu).

olx, peseb üks nõu.

jõul jõul jõul, ideaalne ilm on ja muidu tore ka. terve maja on kuivatatud puuvilju täis, suhkrustatud ja ilma. õues on hämar, potter on poole peal. nii hea on lihtsalt. reedel oli veel tunne, et tulevad kõige hirmsamad jõulud üldse. vabandand traagika pärast, nüüd on mul kiisunägu peas ja kõik on pöörfi.
nüüd tuleb natuke diipi. miks vanadel inimestel ikka üllatust ja rõõmu täis nägu on, kui tulevad jälle jõulud, talv, esimene lumi, mardipäev? nad on seda elus 60 korda näinud, kõige ehedam rutiin, mis üldse olla saab. ikka on nad sama elevil kui kutsikas esimest korda lund nähes. kohutavalt tore, muidugi, mai tea aint kuidas see võimalik on.
ma olen jõuludega totaalselt beibestunud ja see teeb muret. ma tunnen kuidas mannavaht mu mõistuse röövib, ratsionaalsest mõtlemisest rääkimata. kui ma lõpetan armastusfilmide vaatamise ja jõulud läbi saavad, on ehk kõik normaalne jälle.

she said i'm miss muffet i'm very afraid,
but something inside me is making me stay.
i know deep down that if i run away,
i'll just meet more spiders and still feel the same.

suudab keegi millegi armsamaga konkureerida?

lollakas 2.-faasi-purjus-tuju on, tahaks kõiki kallistada ja värk. millal need jõulud läbi saavad?
aastavahetusega on ka pekkis. no ilmselt kõiki, keda tahaks, korraga ühe katuse alla kokku ajada, on palju tahetud, aga jah. praegu läks igatahes halvasti. no vähemalt tulevad iirlased 2 päeva pärast. finn ja shane. legendaarsed finn ja shane.

okei, ma jooksen oma kiisunäoga veits edasi nüüd ja lõpetan halisemise. potter on imeline, muide. eesti keeles on ikka täiesti teine asi. sry, rowling.

vabandust, ma pean teid siiski veel korraks itaaliaga tüütama. eile, kui lennujaamast tagasi linna sõitsin (ÜRITASIN minna marisele vastu), tulid igasugused totakad mõtted pähe. umbes samasugune tunne oli, kui ühel õhtul itaalias. oled veits purjus, noo natuke rohkem kui peaks. EYPcaffe käib, aga pole tuju socialize'ida. no mis sa teed? lähed tsillid ringi. sel hetkel on sul suva ka sellest, et sa ei tea ühtegi kohta selles kuradi ilusas, aga räigelt suures bari kesklinas, sa ei tunne kedagi ja su buss hotelli väljub umbes tunni aja pärast. niisiis, lähed tsillid ringi. vaatad siis igaks juhuks korraks lähima väljaku nurga pealt nime. piazza de ferraresa, jääb hästi meelde, vahva. kõnnid, kõnnid, kõnnid. umbes 20 min. kiidad ennast veits, et oled suutnud jätta meelde kõik pöörded ja ära tuntavad nurgakohvikud. laulad, "oasis - listen up", keegi ei vaata veidralt, itaalia ju! wc'sse tahaks. noh, mingi suvaline putka kusagil kõrvaltänaval. vahet pole, lähen sisse. ülikonnad ja õhtukleidid, mida kuradit nagu? mis toimub? mida ma teen siin? mingi sõbralik, aga ülipurjus italiano juhatab wc'sse (ei, ise kaasa ei tule). noh, paari minuti pärast oled tagasi tänaval. fakk, neli varianti kuhu minna, kõik on identsed. ropendad veits eesti keeles, vaatad kella. 20 minutit aega. katsetad 4 inimese peal inglise keelt, 5. võtab vedu (st. saab aru, kui sa 10 sekundiga veerid selle platsi nime). noh, sõnagi lausumata kõnnib su ees ja vehib kätega. väike paanika, pole hullu. ja opsti, õige koht, buss jäi poolteist tundi hiljaks.

noo..paneme nüüd hääled valmis. kellele lendab auhind selle aasta kõige maitsetumate jõulukaunistuste eest? pakun välja nt. jannseni 'kaubamaja' siis..rippuvad kuuseoksad mingite lollakate pallidega. või siis jaani naabri vahva räämas maja (see on ka kaunistus, jah), mille ülemise akna alust ehib väike värviline traat, mis siis täiesti rütmitult vilgub ühest otsast teise. meie aias olev kuusk on ka ikka uhkuseks. varem olid kaks traati kahe puu otsa riputatud. nüüd on mõlemad ühe peal ja vilguvad erinevatel aegadel. take your pick.

miks see on siis nii, et üks päev on lihtsalt maailma kõige ilusam lumesadu (jalad, käed on jääs, a no ohvreid peab ikka tooma) ja siis käid korra tartus, tuled tagasi, kõik kohad on mingit läga täis ja lund ei leia enam oma voodist ka.
UUS ARVUTI. milline õnnistus, kao ravile.
tartus oli martini sünnipäev. kui sa muidu ennast sellistel puhkudel liiga hästi ei tunne(võõrad inimesed, võõras koht), siis nüüd oli vähemalt võimalik taasnäha kalleid inimesi ja juua. naljakas oli igatahes. imelikke inimesi oli palju, suures enamuses võõrad (varem teadsin 3'e, ehe). martin oli Staar suure tähega ja tore nagu alati. tartust on alati kahju ära tulla. iga kord on sama mõte, 2 aastat veel. viimasel ajal on see veits vähenenud tegelikult. ses suhtes, et keskkoolis on ka ju omad head, mitte küll palju, aga noh, nagunii nutan 70 aasta pärast seda kõike taga. isegi kõige halvemat, tüütavamat, raskemat. ohjah, ei tegelt ei olnud täna tallinna sõita üldse kurb. nõmmele jõuda oli ka tore. mitte koju minna ka.
surmanädal on tulemas, mai tea, kuidas seda üle elada. homseks siis väike kirjandipoiss ja shakespeare'i töö. kihvt. motivatsiooni on õnneks küllaga ja erinevalt eelmise perioodi lõpust, on tuju ka parem. üldse on kõik kuidagi normulks. ei taha veel hõisata, et talvemasendust pole, küll ta ka tuleb, kõik tuleb, millalgi. aga mitte veel. misasja ma ajan.

pekki küll, ma ei saa normaalselt kirjutada. kui ma suvel virisesin, et mu arvuti on muusikaliselt võimetu, siis nüüd on ta täiesti surnud ja asendus saabub heal juhul ka mingi kahe nädala pärast. nii ma siis olen kooli arvutis, hunnik 6. klassi troppe seljas chillimas.
pole ammu blogind, keegi ei loe ka vist enne aastat. a mis seal ikka jah.
itaalia oli masendav. kas võib mõnikord asi olla nii positiivne, et ta mingil hetkel lendab üle ääre ja omandab juba liigset negatiivsust? ma ei taha ümber jutustada midagi. sessioon andis tohutult, noh, võttis ka muidugi, energiakulu oli siiski massiivne, aga ma ei usu, et suudaks kusagil kunagi midagi sellist uuesti kogeda. kui siis ehk riias, suvel, samal üritusel. see on siis viimane kord, kui ma minna saan. sest ma sakkisin sajaga tegelikult oma ülesannet täites. aga mul oli tore. hämmastav, kui palju detaile sealt sisse jääb, ma ei tea kui kauaks. kaks nädalat on möödas ja ma mäletan vesiselgelt, kuidas me tagasi tulles bari lennujaamas turvaväravatest läbi minnes prantsuse delegatsiooni thomas'e ja jean-baptsite'iga kreeka rahvustantsu tantsisime, või kuidas ma pisarate voolades üritasin viimast korda läti delegatsiooni kallistada ja nad mulle kooris hästi aeglaselt 'good-bye, heidi' ütlesid (sest eestlased on lätlaste arvates teatavasti veidi pikaldased). nagu ellen (ellen.kaheksa.com) juba kirjeldas, oli toit kohutav. ainsad, kes julgesid välja öelda, et me tõesti olime sunnitud koera peeniseid sööma, olid eestlased. eesti huumori igatsus oli üüratu. (6. klassi jobud üritavad kõik üksteisele võimalikult kõrge häälega 'mine persse' öelda). asjad, mis kõige rohkem närvidele käisid, tekitavad ka vist kõige rohkem igatsust. näiteks see, kuidas orgad üritasid inimesi bussi, lauda, majja, hotelli või kuhu iganes ajada, karjudes alati räigelt kileda häälega 'GUUUUUYYYSS'. uh, mai tea, ei viitsi jälle nukraks minna.
aga eestis on ka tore. tavaline elu on tegelt vahva, see pole lihtsalt see sama. mai ole drama-queen ja ei paisuta asju üle, lihtsalt siuke tunne on ja kõik.
tööd on enamus järgi tehtud, rutiin paigas. see on hea. on, eks?
aga nüüd ma torman koju, 'metsiku ingli' viimane osa.

tänane hommik: ärkan üles, kiikan kella poole (mõttetu raadio/äratuskell, mille vanaema koju tõi, a no vähemalt särab üle terve toa ja annab kellaaja suhtes abi), no..kell on 10. jube halb tuju, no ei suuda tõusta..mõttetu päev, magan edasi. ärkan uuesti, kell on nüüd juba 11.30. keegi krabistab all, kolistab kohvitassiga. tuleb meelde, et õhtul on külalist oodata. JUBE HEA TUJU TEKIB. tulebki lihtsalt õigel ajal ärgata. hommikul vaatad, on hea tuju või ei ole. halvemal juhul põõnad edasi, parema puhul hüppad voodist püsti, jood kohvi ja...kirjutad blogi.
mõtlete nüüd, kas mul midagi tarka ka öelda oli? EI...
aa ja siis lähed vahepeal msn'i ja haibid oma tuju veel üles rääkides inimestega, kes lihtsalt panevad naerma/naeratama. (ilmselt mõjub praegu ka kaks tassi suure-suure kofeiinisisaldusega vett, suu tõmbleb..)
enne londonisse minekut rääkis kris, et ta ei suuda ette kujutada et ta astub lennukist välja ja on opsti..londonis. lennukiga lihtsalt peab midagi juhtuma, sest nii raske on seda ette kujutada. mul on praegu sama asi itaalia suhtes. reedel kl. 12 läheb lennuk. praegu aknast välja vaadates (ennekuulmatu jubedus) on täiesti mõeldamatu, et ma olen nädala pärast vahemere ääres ja tsillin 250 inimesega 30-st erinevast riigist. nagu mida. aga well, kris jõudis londonisse (sealt tagasi ka..) ja ma püüan ka siis positiivselt mõelda...ehk mõni ryanair ikka jõuab ka kodusadamasse.
mõtlesin eile, mis põhjustab preili liisa loogi niivõrd sügavat tülgastust ten'i vastu. ta ise väidab, et kõik tsikid lähev ten'i, et endale mees leida. ja mehed selleks, et endale veel rohkem tsikke hõlma alla saada. oh really? kuigi kõik MUUD positiivsed küljed kaaluvad selle detaili kõvasti üle, ei ole ta ju sugugi valel teel. mõelda kas või ühe austatud asutajaliikme peale, keda karja liis ikka tsiteerib 'i've got a girl in NEYF*, i've got a girl in FIT*, what can i do when i'm such a hitt'.
aga ilm võiks ikkagi ilusamaks muutuda. tuleb jälle meelde kirjanduse tund, mis käsitles viimati siis venemaa 19. sajandit. 'kui munk akna peale lendab, tuleb hea ilm. kui aga lendab lätlane, siis tuleb lätlane maha lüüa' - laenatud toivo linnu varamust.
poed ajavad närvi. 300 pagana junni kesklinnas, kõik viimseni idiootsust täis. proovisime elleniga eile kaubamajas mütse. KOHUTAV. olin siis jõudnud viimase potensiaalse peakatte juurde, millele elleni hinnang kõlas siis umbes 'kuule, kas sa lähed kährikuid tapma või?'. mantlitega ei läinud just paremini. ilus, soe on seljas jube. seljas ilus on muidu kole ja õhuke.
kuna kõik ülejäänud asjad, mis pähe tulevad, on seotud itaaliaga ja ma ei taha teid VÄGA kadesaks ajada, siis lõpetan siinkohal.
* - TENiüritused.

vahelduseks jälle natuke toivo lindu üle hulga aja. jutt käib siis minu emakeele õpetaja-superinimesest. rääkisime tunnis sellest, et toidu maitse sõltub ainult kolmandiku võrra reaalsetest koostisosadest/toiduainetest. ülejäänud maitseelamuse kujundab meie mõistus juba ette ära. noh, et kas see on nagunii rõvedalt jube või vastupidi siis, väga hea. selle 'rõvedalt jubeda' eelarvamuse tekitab mõistus enamasti just igasuguste nälkjate koha pealt, mille kohta ütles siis toivo tülgastusega "on molluskeid, kel isegi mitte karpi pole. need on nii hädised, et neid nimetatakse limukateks".

see on siis üks lõpetamata draft tartu sessist, mida ma kokkuvõttes üllatus-üllatusm ei viitsinudki lõpetada..

tartu, ten sessioon, audentese erakool (iluuus), journo-ruum. tõsiselt, journo-ruumid (tavaolekus enamasti koolide arvutiklassid) on kõige mõnusamad kohad terve sessiooni vältel. alati. istud ja kirjutad artikleid (minupuhul küll teokiirusel), kuulad mingeid lollakaid nalju, kiikad vahepeal kõrvalistuja monitori ja muigad järjekordse natalie imbruglia laulu peale, millele on taha pandud klipid hitlerist, kus ta maigutab suud samal ajal, kui natalie karjub 'i'm wide awake and i can see the perfect sky is torn'. muidu on ka üsna kipa - delegaadid arutavad oma teemasid ekspertidega, lauristin läheb millegipärast kõige rohkem peale hetkel. Öösel sai magada umbkaudu 2-3 tundi, sest enamik vendi otsustas kõrvalruumis 6-ni hommikul psühholoogi röökida. a no egas ma siia magama tulnud eksju. gossipi veergu oleks rohkem asju vaja, miskipärast on ainsad kõneainet pakkuvad tegelased kõik igipõlised ten'id. kamoon, give us some action, people. delegaadid stiilis 'ma olen nõus kõigega ja ma parema meelega kuulan' ajavad küll närvi. iseloomustused tulevad ka ilmselt vastavad. minu poolt vähemalt. no alati võib ka 'tore tüdruk, kes alati naeratas ja oskas mõne targa sõna sekka öelda' asju kirjutada, no eks näis.

noo, see oli mingi hetkemulje, mille ma laupäeva keskpäeval kirjutasin. lühidalt siis jah, täiesti klassikaline sess oli oma pannikahetkede ja rõõmujoovastustega. magada sai järgmine öö muidugi veel vähem. kella kahe ajal kulistasin kolm tassi kohvi sisse, jälgisin, kuidas windows pool mu artilkit ära kustutab, põdesin paar minutit agooniat ja trükkisin kõik uuesti.
järgnesid 5 päeva tartut põhiliselt koos beritiga. käisime läbi enamik põhilised pubid/kohvikud, kolmapäeval ka klubi tallinna. teisipäeval oli meeletu lumesõda raekoja platsil, pärast mida järgmise pärastlõunani tudimine martini juures. üleeile tallinna jõudes oli veits kurb olla. magasin järjest umbes 20 tundi.
praegu klairi juures, tsillin tajuriga, sööme rämpstoitu ja teeme mäkinalju. tennole ei mõjunud eilne rumm ilmselt kõige paremini. kella kolme ajal öösel seletas ta innukalt erinevatest arvutiparoolidest ja topeltanalüüsi vajalikkusest. eh eh, hommik tõi muidugi veidi teised tuuled.
okei, 10 min. pärast algab bari koosolek hellas hundis, peame ju ometi ükskord ära otsustama, kes kui palju juua/süüa kaasa veab ja kelle me presentatsiooiks lavale laulma saadame.
muide jaanus vaiksoo on ikka paras võrukael. ma nüüd ei tea, kas ta ei pane mu emakeele arvestuse hinnet selleks sise, et mulle mitte liigset kurbust valmistada või pakub talle lihtsalt lõbu oma õpilaste kerisel hoidmine.

BARI!!!

ehe..
on see siis normaalne, et tütarlaps jalutab kodukauplusse 'janseni kaubamaja' ja vahemikus kodu -> pood ulatatakse talle 3 erineva erakonna tutvustusvoldikud? võtame nüüd arvesse ka fakti, et tütarlaps on 17 aastane. üks proua oli eriti agressiivne, olin siis sunnitud alandlikult papri vastu võtma. nk oli vist. aga töötas, eksole. agressiivsus siis, mitte lipaka sisu.

oh well, jaanil on siis lõplikult õnnestunud mu hommikurutiin ämbrisse pudistada. ei mingit neegriräppi ja tabasalu kaudu rocca al mare'sse sõtimisi, et ükskord see külatee üles leida, mis meid kiiremini kooli viiks.
tänane andis siis taaskord tõestuse sellest, et meie klassil ei õnnestu end pärast kl 2'e kuidagi suunata oma ajurakke õppimise radadele. krissuga vadistasime erinevatest autopesuvõimalustest ja pudru söömisest, muu hulgas ka muidugi eilsest 'metsikust kringlist', tagant poolt kostis vaikset lalin, millest eristus aeg-ajalt 'kojuuuu, kojuuu' ja kitsapea siis vehkis oma lõbuks niisama seal tahvli ees aastaarve üles lugeda.
kõik koolipäevad on justkui ühe vasikaga visatud vms, mitte midagi ei toimu. biukas (kes leiutas lühendid õppeainetele?) saime kriibaga kireva pildi ja ženja-mari jutu eest A. tunnen end esimese klassi mudilasena. ihii. mataga sain ka lõpuks korda enam-vähem, vene keel on natuke, võiks öelda et kummaline kohe. A B+ B+ A F vms. F'i teenisin siis suurepärase liikumisverbide töö eest. kellele neid eesliiteid nii palju vaja on, sassi lähevad ju. mõh.
eelmine nädal oli veel ka matsalu retk klassiga, mis hõlmas endas 2 päeva marko nalju, vapustavat sügisilu ja süldipudrujalgu (matkade tagajärena). ei saa muidugi ka mainimata jätta õhtust vaatepilti, kus ka kõige tagasihoidlikum klassikaaslane ei suutnud sirgelt kõndides vetsuni jõuda.
kodus on nii mõnus. tänu bioloogia projektile on külmkapis 10 erinevat sorti juustu. nii pagana hea on end vahel hästi tunda lihtsalt istudes, taldriku mozarella ja tomatite ning tuunikala ja kurgi võilebadega. kõik on nii toree. ehee. oh, millal puberteet üle läheb.

hahhaa, vapustav. käisin siis jalutamas ka ära eksole. erik (koer) tormas ringi nagu meeleheitel varblane ikka, mina lalisesin niisama. siis tuli mingi vend oma pisikese trullaga, kes tegelikult polnud niiväga trulla, väga väeti oli teine, kikkis kõrvadega, hall, kõhn ja veelkord, vääga pisike. tüüp siis seletas seal midagi sellest, et erik on nii kena ja bla bla. küsisin viisakusest, mis koera (kui nii võib öelda) nimi on. 'TIBI' oli koera nimi. vast kõige tabavam üldse, mida kuulnud-näinud olen. 3kuune oli, kargles eriku ümber üles-alla ringi. vanapoiss (minu vanaisa hirmus viis, kuidas erikut kutsuda) tundus üsna segaduses olevat. püüdsin leida viisakat moodust, kuidas sealt minema saada. ütlesin siis lõpuks tähtsa häälega 'erik, koju' ja hakkasin astuma. a no kus sa siis ikka nii kergelt läbi saad. 'tibi' jooksis rõõmsalt järele muidugi. tüübil oli tükk tegemist, et teda teisele poole saada. lõpuks saan siis aru, mis otstarve koerarihmadel on.

niisiis...tagasi pärnust. kuidagi on õnnestunud peaaegu kogu kohustuslik pühapäevaprogramm läbi vuristada, peale koeraga jalutamise, see tuleb hiljem. lühidalt hõlmas see siis kodus aelemist, gilmore' girlsi, toa koristamist (see kord päris tõsiselt kohe..), veidike matemaatikat ja kvaliteet/kohustuslikku kirjandust. häbiväärselt kole johnny depp'i plakat lendas ka pärast analüütilist arutelu eike ja vanaemaga prügikorvi. tunnen kurnatust ja samas vabastavat heaolutunnet oma kordaläinud päeva üle.
aga eile. päev algas koos beritiga soojas toas 2001 a. eurovisiionilugude kuulamisega, arenes edasi beritile sügisrõivaid shopates. seejärel sõitsime täitsa suvalise bussiga, mille klaasile oli trükitud 'pääsküla' kesklinnast välja. mida kaugemale jõudsime, seda veidramaks läks ka ümbrus. bussijuht oli nups, seletas siis, kust kohast meil kõige vähem kilomeetreid vabaduse pst'ni oleks. noh, pärast mõnusat sügisest jalutuskäiku pääskülla jõudnud, hakkasime hääletama. sellest on ka ehk liiga palju plädisetud juba. lühisalt: peale võtsid meid kaks türklast, kes poo teed meelitasid meid endaga türki minema. seejärel nähes minu üllatusest suuri silmi ja valget nägu, kukkusid kõhistama 'näe, kartma hakkas, ega sa uskuma jäänd ometi'. ei, mis te nüüd, laske edasi, mul pole kunagi nii lõbus olnud. iigatahes, pärast türklaste lugematuid armuavaldusi saime koju koperdatud. sütekas toimus parajasti linnavolikogu simulatsioon, jõudsime siis istungi ajaks ilusti kohale. ülejäänuil olid pikast päevast muidugi juba kalanäod ees ja istung nägi siis välja umbes selline: tavai, teeme siis nii. koalitsiooni moodustavad see ja see erakond, linnapea kandidaadid on need, või tähendab, suva, sina oled linnapea. okei, tooge bänd lavale. juhhei. well, mul oli igatahes surmigav. istusin tagareas ja õmblesin äsjaostetud pluusi kitsamaks. pärast veel bändid, mõnus kuid veidi uimane tsill klairi juures ja uni.
järgmine nädal tõotab lõbus tulla. homme: õpetajate päev (tunde pole, mata järeltöö aint lõpus), teisipäev, kolmapäev: tunnid, aga ilma töödeta (ma arvan vähemalt..), neljapäev, reede: klassiga matsalus (matsalu kõlab hästi, 'klassiga' miiite just nii hästi).
eelmisest postitusest veel rääkides, 'mäeküla piimamehe' kirjand tuli vormiliselt ilmselt hea. sisu aga kõige igavam, mida ma eales kirjutanud olen. kui ma ise sellest aru sain, oli juba hilja kahjuks. vastik tuju oli ka. ei suutnud krissuga lollide kommentaaride tegemist lõpetada. tsau.

jesver, hommikuti liiga vara tõusta on nii vahva. terve päev ees veel ja iga lonksuga kohvitassist muutub meel ikka eerksamaks ja eerksamaks.
täna kirjutame kirjandit. 'mäeküla piimamehest'. ma loodan, et see ei tule midagi stiilis 'analüüsi mõnda teosest kajastunud psühholoogilist probleemi'. röhh-röhh ütleks selle peale. samas oleks see üsna lihtne. aga siiski pisut igav. (you do see the morning-effect appearing from these lines, now don't you, darlings)
ja täitsa hirmus, vahetult pärast piimamehe lugemist tekib tahtmine sama keelepruuki jätkata. 'onu reemuse juttudega' on muidugi asi mitu korda katastroofilisem. väiksena kuuldud vinüülid kulutasid tõnu aava hääle nii sügavale pähe, et praegu lugedes hakkab endal õudne veidi. aga tore ka samas, nostalgia vm. (tahaaaks veel magada tegelt...)
aga jah, olgu õnnistatud kohustuslik kirjandus, 19. saj. lõpu psühholoogiline realism especially eksole. tegelt ei tahaks olla kohustatud mitte midagi tegema. ja nagu piimamees prillup ütles, olla hülejs, kes 'tuiab niisama mööda moad-ilma ja annab tossikestele head nõu'.

ma ei suuda midagi kirjutada. pool eilset päeva oli õudne, vanade asjade ära lõpetamine, emotsioonide hunnik, mis muutusid second after second, ühest äärmusest teise. lõpuks oli ikka tühi tunne ja peavalu. aga täna on igatahes palju parem...vist.
pärast seda poolt päeva maandusin harkujärve taga elleni venna 8. sünnipäeval, kellele pidin rahapuuduse tõttu kahjuks pulgakommi kinkima. elutuppa jõudes avastasin muidugi, et laual on terve vaagen samade pulgakeemiahunnikutega, aint et ilusamad olid kõik. õhtul oli kipa - ellen leidis, et ma pole eriti kütkestav oma tuberkuloosiga ja pani mulle oma haiguse-sokid jalga (magical...). vaatasime 'parent trap'i umbes 30. korda ja kiitsime lindsay lohan'i näitlejaoskuseid. kuhu ta need nüüd huvitav pannud on?
täna oli ka jube vahva. laenasin elluka pleierit ja jalutasin õismäele, vehkisin peaga ja karjusin. kedagi polnud noh, hääästiilus ilm oli ka. kodus ootas ees mingi üürnik, kes nägi päris nups välja. rääkis, et kogu tema senine majandusalane karjäär on olnud pullikaka. tegelt tahab ta saada rokkstaariks...now don't we all.
õppisin just vene keelt ja sõin juurviljasuppi. a varsti võtan järgmise asja oma '10 things i will never do' listist. 'õppides loon ennast' kursusel räägiti, et rutiini peab vältima. olen ma õigel teel?